Tallinna politiseeritud linnajuhtimises on tavapärane, et valimistel on konkureerivate erakondade jaoks peamiseks motivaatoriks juurdepääs avalikule linnaressursile, mida siis pidevalt piire kombates oma erakonna jaoks püütakse ära kasutada.

Peamine avalik ressurss on linnavalitsuse töökohad ning tegelikult võistlevad erakonnad siis edasipüüdlike parteiliikmete sissetulekute pärast. Neid linnavalitsuse töökohti on kümneid, mida enesestmõistetavalt peetakse võitjaparteide omandiks. Lojaalsus erakonnale ja valimisedu valimistel võib tagada üle sajale erakondlasele teenistuse vähemalt neljaks aastaks. Ebaedu valimistel tähendab omakorda frustratsiooni ja esitab keskkontorile ebameeldiva küsimuse, kuidas parteibroilerite toiduahelasse rahalisi ressursse juurde saada.

Meil on head ideed, kuidas Tallinna linna peaks juhtima ning meid eristab erakondadest see, et nende ideede elluviimiseks ei vaja me linnavalitsuse töökohti. Linnavolinike ülesanne on määrata linna arengusuundi ja visioon vähemalt paarikümneks aastaks ning pädevad ametile lojaalsed linnajuhid ja -ametnikud peavad need eesmärgid ellu viima.

Linnajuhid ja ametnikud saavad tööd professionaalsuse alusel, mitte senise praktika kohaselt, et peaaegu ainuke võimalus linnajuhiks, linnaosavanemaks või tippametnikuks saada on pärinemine erakondlikust kastist. Iga organisatsioon võistleb parimate töötajate pärast. Tallinn ei suuda Põhjala linnadega võistelda, kui ametnikkonna peamiseks kasvulavaks on erakondlik kanafarm.

Praegu on erakonnad veenvalt tõestanud, et nemad seisavad erakondliku kastiühiskonna täiustamise eest. Valimistel võivad nad küll lubada ausamat valitsemist, kuid korruptsiooni juurte läbi lõikamiseks tuleb alustada poliitiliste töökohtade kaotamisest. Seda soovib teha vaid Vaba Tallinna Kodanik.