Karmid päevad 70 aastat tagasi ja praegu

Tänavu möödus 70aastat sellest, kui Nõukogude okupatsiooniarmee vallutas Eesti ja algas meie rahvale suurimaid kannatusi toonud kommunismi ike.

Kuna kaitselahingud toimusid ka Saue ümbruses ,on meil põhjust neid meelde tuletada. Kumna ja Keila lahingutest on meedias rohkem räägitud, seetõttu puudutan peaasjalikult Pärnu maanteel toimunud sündmusi.

20. septembril 1944kuuluti välja Otto Tiefi valitsus. Reaalset kontrolli Eesti territooriumi üle paraku ei saavutatud, kuid Eesti kuulutati sõjas neutraalseks ja nõuti kõigi võõrvägede viivitamatut lahkumist. Admiral Pitka alustas Eesti Vabariigi väeosade organiseerimist, et osutada vastupanu Punaarmeele ja Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp.

Kuid juba 22. septembril vallutasid vene üksused Tallinna. Sini-must-valge lipp Toompeal lasti kuulipilduja valanguga puruks ja kisti maha. Punase laskurkorpuse leitnant Lumiste, kes olevat hiljem oma meeste poolt maha lastud, heiskas Pika Hermanni tippu kommunistide punalipu.

Tänaseni korrutatav Vene propaganda põhitees, mille järgi Tallinn olevat vabastatud Saksa fašistide küüsist on puhas vale. Tallinn „vabastati“ Eesti Vabariigi seaduslikust riigivõimust, Saksa väed olid linnast juba lahkunud. Siin olid ainult vähesed Eesti üksused, keda üleüldises segaduses ei olnud veel ühise juhtimise alla jõutud organiseerida.

Viimase kaitselahinguTallinna eest pidas grupp soome- ja pitkapoisse koos Eesti Diviisi meestega – kokku umbes 20 võitlejat – maha Pääskülas, tänase raudteedepoo kohal.

Seal rünnati linna poolt tulevat tankikolonni, mille igal masinal istus hulk punaarmeelasi. Kogupauguga pühiti esimeste tankide pealne puhtaks. Laskemoona ja meeste vähesuse tõttu oldi sunnitud siiski õige pea üle raudteetammi Vanamõisa poole taanduma. Hävitati mitukümmend punaarmeelast.

Kaitsjatest langes kaks, neil olevat venelased hiljem vihaga pead maha raiunud. Toimunut jäi Vabaduse puiesteele meenutama tankirusikaga hävitatud Punaarmee soomusmasin. Lahing, kuigi lühike, peatas vaenlase edasiliikumise tükiks ajaks. Üks Pääsküla lahingus osalejatest oli tänase Saue linnapea isa, Gunnar Põlluaas.

Järgmine kaitsepositsioon asus Tõdva jõe ääres. Kaitsjad üritanud ka Tõdva jõe silda õhku lasta, kuid see ei õnnestunud. Kella kümne paiku õhtul ilmusid Pääsküla poolt Vene tankid, mille pihta avati tuli. Üks tank lasti tankirusikast põlema, teised tõmbusid tagasi. Paari tunni pärast algas aga juba tõsisem rünnak, mis sundis kaitsjaid taanduma. Kilomeeter-poolteist Pärnu poole, Sauel, Kanama teeristis ootas Punaarmee tankikolonni umbes 60 mehest koosnev vastupanugrupp, kes oli valmiskaevatud pesades positsioonil maantee Sauepoolsel küljel. Üks Eesti Diviisi mees peitis ennast tankirusikaga tee kõrvale rõuguredelite virna taha.

Hommikul saabus esimene soomusauto luurele. Ta tulistas liikumise pealt vana kõrtsi, selle kõrvalhooneid ja tee ümbrust. Peatus, laskis mõned lasud ja liikus jälle edasi. Kostis tankirusika lasu susin, soomusmasina kohal lõid sädemed laiali, masin kaotas juhitavuse ja kaldus külili kraavi. Sinna ta jäigi, keegi välja ei tulnud.

Tankikolonn peatus, edasi tulla ei julgetud, sest tankirusikas oli relv, mis tekitas venelastes aukartust. See eest avati soomuskolonnist kaitsjate pihta kahurituli ja kuulipildujatule toetusel ründas neid ahelikus vaenlase jalavägi. Lahing kestis tükk aega, kuulipilduja hävitati ja ahelik suruti maha, aga kuna tankide vastu pelgalt käsirelvadega ei saa, anti meestele taganemiskäsk. Hävitatud soomusmasin seisis kraavis veel kaua.

Järgmine pea 300 mehest koosnenud üksus ootas ründajaid Haru teel. Grupil oli ka tankitõrjekahur ja miinipilduja, laskemoona aga nappis. Lahing puhkes samal õhtupoolikul, mil Haru teele jõudsid tankid korraga kahest suunast, Tallinna poolt ja Keilast. Nende tegevust suunati arvatavasti Haru tee kohal tiirelnud lennukilt. Kaitsjad olid sunnitud peatselt taanduma. Sarnaseid kaitselahinguid toimus kõikjal: Riisiperes, Ristil ja mujal kuni terve Eesti vallutamiseni. Pea kõikjal astusid arvulises ja tehnilises ülekaalus olevale Punaarmeele vastu indu täis ,kuid kohati vähese lahingukogemusega noored Eesti mehed. Kuna Saksa väed olid taandunud, siis ei suutnud raskerelvastuse ja õhutoeta jäetud eestlased ülekaalukat vastast tagasi tõrjuda. Relvastatud vastupanu takistas aga Punaarmee edasiliikumise kiirust märkimisväärselt, andes nõnda kümnetele tuhandetele inimestele võimaluse Läände pagemisega pääseda järgnenud repressioonidest ja alandustest. Kindlasti säästis see tuhandete inimeste elud.

Ka peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ja mõned valitsuse liikmed pääsesid tänu sellele Rootsi ning jätkasid eksiilis Eesti riigivõimu järjepidevuse edasikandmist ja tegutsemist.

Peaminister Tief ja ülejäänud ministrid jäid aga neile Puise randa järgi saadetud kiirkaatri hilinemise tõttu Eestisse ning arreteeriti. Kaitseminister Maide lasti maha, teised saadeti sunnitöölaagritesse, kus enamik neist ebainimlikes tingimustes hukkus.

Süüks pandi neile „rahvatahte vastased“ üleskutsed „vabastavale“ Punaarmeele vastupanu osutada ja „kodumaa reetmine”.

Päeval, mil langes Tallinn, uputasid vene lennukid, rikkudes jõhkralt kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid, Eestist Saksamaale evakueeruva laatsaretlaeva Moero, mille pardal oli ligi 3000 kaitsetut haavatut ja tsiviilpõgenikku, naised ja lapsed. Ründajad ei hoolinud, et laeva külgedele oli maalitud suured punased ristid. Päästa suudeti ainult 600 inimest,2400 hukkus. Neist 1500 olid eestlased. Moero ei olnud ainus venelaste poolt Läänemerel põhja lastud laatsaretlaev.

Täna on see kõik minevik, me leiname hukkunuid ning oleme sügavalt tänulikud neile, kes olid valmis andma ja andsid oma elu Eesti vabaduse eest. Kuid ka täna ohustab meid sama vaenlane. Putin ähvardas Vilniuse, Riia, Tallinna, Varssavi või Bukaresti kahe päevaga ära vallutada, kuid see ei õnnestu neil enam. Täna on Venemaa üksi. Meie aga ei ole. Me ei alistu Kremli ähvardustele ja meil on liitlased, kelle sõjaline võimekus on kümneid kordi suurem kui Venemaal. Nagu ütles üks NATO kindral – las üritavad, sellest saab neile üheotsa pilet.-