Karst Eestis - ka Nabala karstialast
Karsti esimene periood algas juba enne jääaega.Sellel perioodil toimus tektooniliste lõhede karstumine.Teine karstivormide ulatuslik moodustumine algas pärast mandrijää ja Läänemere taandumist.
Eestis alustati karstivormide ja -allikate kirjeldamist juba XVlll sajandi lõpul. Tuhala maa-alust jõge kirjeldas August Wilhelm Hupel 1782 aastal. XX sajandil kirjeldasid Eesti karstivorme G. Vilbaste, A. Öpik, A. Luha, K. Orviku jt. Andmeid analüüsis Gustav Vilbaste ja alates viiekümnendatest aastatest Eesti tuntuim karstiuurija Ülo Heinsalu kes eraldas karstivormide geneetilised tüübid. Karstinähtused ja vormid maapinnal on karrid: avalõhed, kurisud, karstilehtrid ja orud maa-aluste jõgede kohal.Karstiorud kujunevad kurisute ja langatuslehtrite liitumisel. Eraldi rühma moodustavad maa-alused karstinähtused mis tekkisid enne viimast jääaega.
Nabala karstialast
Eestis esineb karsti karbonaatkivimite (valdavalt lubjakivide) avamusel Põhja-, Kesk- ja Loode Eestis. Ülo Heinsalu eraldas viis karstivaldkonda - Kohtla-Järve, Pandivere, Kohila, Lääne-Eesti saared ja Kagu-Eesti. Kõige arvukamalt on karstivorme Põhja-Eesti lavamaal ja Pandivere kõrgustikul. Ka Kohila karstivaldkonnas on mitmeid tähelepanuväärsemaid karstialasid. Tuhala karstiala (188 ha) asub Tuhala jõe alamjooksul. Sellel Eesti ühel suuremal pindmise karsti katab Vormsi lademe lubjakive 1 - 8 m paksune moreenkiht.Siinsed arvukad karstivormid on kurisud, koopad, langatuslehtrid, maa-alune voolutee ja ajutine tõusuallikas Nõiakaev. Avanev vesi suundub Pirita jõkke. Avanev vooluhulk on poole võrra väiksem neeldunust. See jõuab maa-alusesse veesüsteemi. Tuhala karstiala toitealaks on Mahtra soostik - seega soovesi. Tuhala karstiala moodustab ühtse süsteemi Nabala maa-aluse karstialaga (8080 ha). Seda tõestavad Ülo Heinsalu juhendamisel 1970 - ndatel aastatel teostatud hüdrometeoroloogiliste mõõtmiste tulemused. Paekna ja Kurevere küla läbivat karstiorgu on oma 1796 aastal valminud Tallinna kreisi kaardil kujutanud kartograaf Ludvig August Mellin.
Pindalaliselt Eesti suurimal, Nabala maa-alusel karstialal on seni kindlaks tehtud kaheks maa-alust jõge, mille vesi osaliselt avaneb Paekna allikates. Selle karstiala maa-alustes jõgedes voolab surveline põhjavesi.
Maa-alune karst on intensiivselt arenenud hilisjääajal Nabala lademe lubjakivides. 2008 aastal tegid Soome teadlased Roadscanners OÜ-st Tuhala ja Nabala maa-aluseid jõgesid täpsustavaid georadarmõõtmisi.
„Eesti ürglooduse raamatu" (geoloogiliste loodusmälestiste andmepank) idee esitas Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjonile 1980 - ndatel aastatel Herbert Viiding. Tema tööd jatkasid Ülo Heinsalu ja Enn Pirrus. Eesti ürglooduse raamatusse kantakse teadusliku ja geoloogilise väärtusega objektid, sealhulgas karstialad ja allikad. Objekt ei pruugi olla atraktiivne. Näiteks Nabala maa-alune karstiala on maapinnal vähe atraktiivne. Samas omab suurt teaduslikku väärtust kuna karsti arenemine algas juba jääaja lõpul.
Kirjandus
- Ü.Heinsalu. Maa-alused jõed ja nende avaldusvormid.- Rmt.: Eluta looduse kaitse Lk. 66- 74.Tln. 1958.
- E. Kumari. Looduskaitse teatmik. 338 lk.Tln.1960.
- Ü.Heinsalu. Karstiallikate ja vormide teadusliku uurimise ja kaitse olukord Eesti NSV-s.-
Rmt. Eesti NSV maapõue kaitsest. Lk.53-57. Toimetanud H.Viiding .Tln. 1976.
- Ü.Heinsalu.Karst ja looduskeskkond Eesti NSV -s. 93 lk. Tln.1977.
- Ü.Heinsalu. Karstiga seotud loodusmälestiste kaitsest Lahkme-Eestis.-Rmt.:Eesti looduskasutus ja kaitse.Lk. 46-49.Tln.1991.
- Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse.Koost.E.Pirrus.135 lk.Tartu-Tallinn 2003.
- H.Kink. Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus.Toimetanud A.Raukas.144 lk.Tln. 2006.
- Loodusmälestised 18. Harjumaa.Kiili, Rae, Saku ja Saue vald.Koostanud H.Kink.Toimetanud A.Miidel ja A.Raukas.40 lk. Tln. 2008.
- Loodusmälestised 22.Harjumaa. Raplamaa.Kohila karstivaldkond. Kose,Kohila.Koost. H.Kink.Toim.A.Raukas.30lk.Tln.2011.
Looduse kalender 2012.Karst Eestis.Tekst K.Suuroja.Tln.2011.
Autor Hella Kink on hüdrogeoloog, geoloogia-mineraloogiakandidaat.
