Kas ainult akadeemiline andekus teeb inimese õnnelikuks?
Lastelt oodatakse vanusele vastavate sotsiaalsete käitumise normide mõistmist ja täitmist. Samas ei tohi me aga unustada, et igal inimesel on õigus olla selline, nagu ta ilma loodud on.
Kas heade koolihinnete ja hilisemas elus toimetuleku vahel on võrdusmärk? Kas ainult akadeemiline andekus teeb inimese hilisemas elus õnnelikuks? Kindlasti mitte. Kõik ei jõua ega peagi jõudma kõrgkooli, meil on vaja tublisid inimesi, kes oskavad hästi ja pühendunult oma tööd teha. Ühtemoodi võivad olla õnnelikud nii põllumees kui ka teadlane. Kuid uuringud on tõestanud, et akadeemiliselt väga andekad inimesed on hoopis õnnetud, üksikud, ei oska luua sotsiaalseid suhteid. Peale akadeemilise andekuse on igal inimesel veel mitmeid erinevaid andekuse liike.
Normid ei saa olla kunagi kõigile ühesugused, meie, täiskasvanute ülesandeks on anda õpilastele tundides õiged ülesanded, panna paika õiged normid. Kui õpetaja kehtestab klassis normid, mida ei suudeta täita, teeb ta ise sellega endale „karuteene". Lapsi ongi vaja õpetada erineval viisil, et saada erinevad tulemused. See sõltub lapse eripärast, psüühikast, isiksuslikest omadustest. Ärme seame õpilasele norme, teades, et ta ei suuda neid täita (psüühikahäirega õpilased, epileptikud, hüpikud, autismi spektri häirega, tähelepanu-keskendumishäirega õpilased). Laps näitab oma rahutu käitumisega, et situatsioon ei sobi, tema seda ise muuta ei saa, täiskasvanu saab. Et lapse käitumine oleks õige ja kohane, peab tegevus ja keskkond tagama tema arenguliste vajaduste rahuldamise.
Enamikel psüühikahäiretega õpilastel pole niivõrd probleeme õppimisega, kuivõrd suhtlemise ja sotsiaalsete oskustega. Enamasti vajavad need õpilased enda ümber rahulikku keskkonda, rutiini, nad ei talu kiireid situatsiooni muutusi. Tänases koolis neid lapsi jätkub. Põhikooli- ja gümnaasiumi seadus ütleb: „Õpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase vajaduste kohaselt. Õpilase võimete ja annete arendamiseks tuleb koolis selgitada välja õpilase individuaalsed õpivajadused, valida sobivad õppemeetodid ning korraldada vajaduse korral diferentseeritud õpet". Õppetöö diferentseerimise üheks võimaluseks on väikeklass põhiharidust omandavatele õpilastele, kellele nõustamiskomisjon on spetsiifilistest hariduslikest erivajadustest tulenevalt soovitanud õppida väikeklassis, sealhulgas autismi spektri häiretega, aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega või sõltuvushäiretega õpilastele või õpilastele, kelle andekus kombineerituna mõne muu erivajadusega toob kaasa vajaduse õppida väikeklassis - klassitäitumuse piirnormiga 4 õpilast.
Alu koolis on väikeklass töötanud käesoleva õppeaasta algusest. Kuus kuud on juba piisav aeg selleks, et teha esimesi järeldusi klassi vajalikkusest ja sellest, kuivõrd selline klass ennast õigustab. Meie tagasiside on igati positiivne, rahul on õpilased, vanemad, kooli juhtkond. Kõik õpilased õpivad tavalise riikliku õppekava alusel nagu ülejäänud õpilased. Probleemid, mis olid enne, on jäänud palju väiksemaks. Klassis õpib 4 õpilast, kellest kaks kevadel lõpetavad 4. klassi. Seega vabaneb meil kaks kohta. Oleme väga rahul, et Rapla Vallavalitsus lubas meil sellise klassi avada. Vanematele julgustuseks, et väiksemat klassikollektiivi ja rahulikku keskkonda vajavale lapsele on see kõige õigem õppevorm. Seepärast kõigile tema võimete järgi, sest lapsed ei ole ühesugused.
