Kas naisekandmisvõistluste aeg Väike-Maarjas sai ümber?
Otsustati, et tänavu Eestis naisekandmise esivõistlusi ei korraldata ning Eestit esindavad Sonkajärvil naisekandmise maailmameistrivõistlustel kõik 16 aastat (ehk kõikidel võistlustel osalenud) naisekandmise karussellil püsinud viljandlased Janno ja Anu Sild.
Naisekandmisvõistlus vajab uut hingust, uut lähenemist, uusi mõtteid, uusi tegijaid. Kui neid leidub, siis saab vallavalitsus olla ka kindlasti toeks ürituse korraldamisel. Vahest leidub huvigrupp, kes näeb perspektiivi ja tahab ning suudab seda omalaadselt vahvat traditsiooni jätkata.
Naisekandmisvõistlusi on Väike-Maarjas peetud 1998. aastast peale, ehk 16 korda. Heidame tagasipilgu neile 16 aastale ja meenutame, kuidas naisekandmisvõistlused alguse said, mida need endaga kaasa tõid ja kuidas kulgesid. Ühtlasi on see meenutus ka mõtisklemisaineks, kas naisekandmisvõistlusel Väike-Maarjas ja Eestis tervikuna võiks olla tulevikku ja kui, siis, mil moel?
1992. aastast alates peetakse Soomes, Väike-Maarja valla sõprusvallas Sonkajärvil naisekandmise võistlusi, 1996. aastast toimuvad need võistlused maailmameistrivõistlustena. Naisekandmise MM-võistluste rekordid fi kseeritakse Guinessi rekordite raamatus.
Võistlus põhineb ühel Sonkajärvi ajaloolisel pärimusel. Legend pajatab, et 19. sajandi lõpus tegutses sealkandis röövlijõuk, keda juhtis mees nimega Rosvo-Ronkainen. Tema jõuku saamiseks pidid mehed end naisekandmisega proovile panema. Sel ajal oli naise röövimine naaberküladest üldiselt levinud komme.
Algne rada on vastavalt tänastele nõudmistele ja võimalustele ümber kohandatud, see on nüüd 253,5 meetrit pikk ning koosneb liiva-, muru- ja asfaltosast. Rajal on üks kuni meetri sügavune veetakistus ja kaks kuiva takistust. Kantav võib olla nii oma abikaasa kui ka keegi teine, kes tingimata peab üle 17 aasta vana olema.
Sonkajärvi naisekandmisvõistluse algataja ja üle 20 aasta üks selle peamisi eestvedajaid olnud Eero Pitkänen peab väga oluliseks, et kõik võtaksid seda võistlust mõnuga, nii võistlejad kui pealtvaatajad. On tähtis, et sellest võistlusest tuntaks rõõmu. Küllap see on ka üks põhjusi, mis on Soomes enam kui 20 aastat hoidnud naisekandmisvõistlust elujõulisena ja huvipakkuvana.
Sonkajärvilased kutsusid naisekandmisvõistlustele osalema ka Väike-Maarja võistlejaid. 1996. aastal, esimestel naisekandmise maailmameistrivõistlustel väikemaarjalased ei osalenud.
Siis oli see ala veel väga uus ja võõras ning meil polnud õiget ettekujutustki, millega õieti tegu on. 1997. a lähetas aga vallavalitsus Sonkajärvile 3 paari. Naisekandmisega läksid tutvust tegema Sven ja Ene Kesler, Janek ja Ivi Lõomets ning Aivo Erkmaa ja Helbe Lossmann.
MM-il osales tookord 30 paari. Võitjaiks tulid mitmekordsed Soome meistrid Jouni ja Tiina Jussila. Ka Väike-Maarja võistlejail läks seal hästi. Võistlustelt saadi rohkesti kogemusi ja positiivseid elamusi ning sealt tuli mõte samalaadsete võistluste korraldamiseks Eestis. Sellise omanäolise võistluse korraldamise kogemusi väikemaarjalastel tol ajal ei olnud.
Sonkajärvi valla kultuurijuht Eero Pitkänen, kes on üks naisekandmisvõistluse algatajaist ja praeguseni üks MM-i peakorraldajaid, tuli Väike-Maarjasse, viis meid paljude vajalike nüanssidega kurssi, jagas ohtralt oma kogemusi ning Väike-Maarjas hakkaski vallavalitsuse eestvõttel kujunema võistluse korraldustoimkond ja alustati võistlusteks valmistumisega.
Väike-Maarja vald omandas MMi korraldajatelt kaubamärgi kasutamise ainuõiguse Eestis ja patenteeris naisekandmise kaubamärgi ning 1998. a 23. juunil viidi esimene naisekandmisvõistlus läbi ametliku Eesti esivõistlusena. Võistluspaik seati sisse Müürikul, krossiraja territooriumil. Valmistati ette rada ja kõik muu võistluse toimumiseks vajalik. Uue algatuse puhul oli kindlasti vaja palju reklaami teha. Esimesteks meediapartneriteks said raadio Elmar ja TV3.
I Eesti esivõistlustel naisekandmises osales 27 paari, nende seas 6 paari Väike-Maarjast. Võistlus oli uudne ning siia tuldi üle Eesti, tuldi nii osalema kui vaatama. Võistluse kolm paremat paari said õiguse osa võtta naisekandmise maailmameistrivõistlustest Sonkajärvil, kus Eesti esimene esipaar - Imre Ambos ja Annela Ojaste Tartust tuli maailmameistriks.
Müürikul toimusid naisekandmisvõistlused seitsmel aastal. 2000. aastal lisandus paaride võistlusele võistkonnavõistlus, mis lisas põnevust ja muutis võistlused vaheldusrikkamaks. Võistkonnavõistluses oli kuni 2004. aastani võitmatu Äntu Farmi võistkond, kes valdavalt esines koosseisus Ivi Lõomets, Janek Lõomets, Ardi Lõomets ja Ants Einsalu. Äntu Farmi võistkond tegi aastaid ilma ka Sonkajärvi võistlusel, pakkudes seal tugevat konkurentsi ja tulles mitmel aastal esikohale. 2005. a tuli Äntu Farmi võistkonnal pinevas võistluses alla vanduda Tallinna võistkonnale Sõbrad ning nii katkes nende aastaid kestnud võitude seeria.
2002. aastast piirasid maailmameistrivõistluste korraldajad naise kaalu 49 miinimumkiloga, sest eestlased olid otsinud väga kergeid naisi, keda kanda.
2003. aastast lisandus võistluskavva klassikaline stiil abielupaaridele, kus kandmisviisiks kaksiratsa seljas stiil. Klassikalises stiilis tulid abielupaaridest esimesteks võitjateks Jaanus ja Anneli Undrest Sõmerult. Ka nemad püsisid mitmeid aastaid edukalt naisekandmise lainel, nii Väike-Maarjas kui Sonkajärvil.
2004. aastal lisandus päevakavva publikuvõistlus, mis igal aastal on mõneti erinev olnud.
2005. a tegid naisekandmisvõistlused läbi suure muudatuse - kolisid Müürikult Väike-Maarja alevikku. Mis tingis tookord asukoha vahetuse? Et atraktiivsust ja publiku huvi säilitada, peab iga üritus uuenema ja arenema.
Naisekandmisvõistluse juures aga oli märgata teatud "väsimuse" märke. Seetõttu arutas korraldustoimkond üsna põhjalikult, mida ette võtta ja kuidas edasi minna. Päris paljud inimesed ütlesid tookord oma sõna kaasa. Arupidamiste tulemusena otsustati ühitada naisekandmisvõistlus Pandivere päevaga. Vajab ju kodukandipäevgi aeg-ajalt uuendusi!
Mõeldi ka uute alade lisamisele, mis pakuksid põnevust ja oleks publikut enam paeluvad. Mitmete ettepanekute seast otsustati esmalt sprindidistantsi kasuks. Uue alana kavas olnud sprint tekitas päris palju elevust. Distantsi pikkus oli vaid 60 m, aga selles sisaldus ka veetakistus, mille kiireks läbimiseks prooviti üsna riskantseid hüppeid. Kuna trahvisekundeid ei lisatud, polnud probleemiks ka kandami kaotamine. Esimesteks sprindidistantsi võitjaks tuli Tallinna paar Mauri Zahkna, Merlin Linnusaar.
Tookordne võistlus Pandivere päeva raames oli n-ö prooviks, et näha, kuidas ettevõtmine õnnestub. Rada oli uus, tingimused eelmisest rajast Müürikul hoopis erinevad, olukord ennekogematu, aga võistlused läksid korda.
Võistlejad kiitsid eriti publiku vahetut lähedust ja kaasaelamist. Ümberkolimisega jäädi rahule ja naisekandmisvõistlusest saigi kodukandipäevade lahutamatu osa.
2006. aastal alustasid võistlustel kaasalöömist Soome paarid. Kahtlemata lisas nende osalemine pinevust ja tegi võistlused huvitavamaks. Soome paarid osalesid seitsmel korral (v.a 2009. a).
2006. a juulikuu alguses Soomes Sonkajärvil toimunud 14. naisekandmise MM-võistlustelt tuli Väike- Maarjasse rõõmusõnum - koos juba mitmekordse maailmameistri ja maailmarekordiomaniku Margo Uusoruga esines seal edukalt ja tuli maailmameistriks Väike-Maarja neiu Sandra Kullas.
2007. aastal lisas korraldustoimkond võistluskavva sitkust ja vastupidavust nõudva maratoni. Esimesteks maratonivõitjateks krooniti Tallinna paar Marek Zahkna, Merlin Linnusaar. 2010. aastal kaasati naisekandmisvõistlusesse valla külade võistkonnad, kes võistlesid erijuhendi järgi. Esimeseks külade võistluse võitjaks tõusis Avanduse küla võistkond koosseisus: Merike Toming, Tarmo Kaasik, Allan Läll, Jüri Laos.
2011. aastal lisas võistkonnavõistlusele värvi ja põnevust mitme tuntud poliitiku ja erakonna esinemine. Võistlusrajale asusid IRLi, Reformierakonna ja Keskerakonna esindused. Neist osutus edukaimaks Reformierakonna võistkond (Hanno Pevkur, Indrek Kesküla, Allar Adamson, Kai Hinnosaar), kes tasavägises võistluses edestas IRLi (Marko Pomerants, Rainer Miltop, Teet Paju, Merle Laud). Keskerakond pakkus neile konkurentsi koosseisus Priit Toobal, Raivo Tammus, Hans Kruusamägi ja Siret Kotka. Keskerakond ja Reformierakond pakkusid võistlustele põnevust ka kahel järgmisel aastal.
2013. aasta Pandivere päeval toimus valla, ETV ja Maalehe koostöös Lauluga maale! saate lindistus. Salvestati ka naisekandmisvõistlust, tehti videosid ning pildiseeria, mis on Internetis veel praegugi nähtav.
Sportlike elamuste kõrval mõtlesid naisekandmisvõistluste korraldajad algusest peale ka meelelahutusele ja püüdsid igal aastal lisada võistluste päevakavva veel midagi huvitavat. Püüeldi ikka selle poole, et võistlused pakuksid nii sportlastele kui harrastajatele parajalt pinget ning pealtvaatajaile põnevust ja meelelahutust. Oluline oli luua eeldusi publiku naerutamiseks. Paljud võistlejad on sellele omalt poolt ka tublisti kaasa aidanud.
Väikemaarjalastest näiteks Hans Kruusamägi ja Siret Kotka, Alar ja Lili Guitor, Rakvere päästjad Maie ja Valdur ning mitmed-mitmed teised, kes erinevatel aastatel kenasti kostümeeritutena naisekandmisvõistlusesse värve ja särtsu on lisanud. Nagu ka Viljandimaalt pärit kleenuke Agnes Lõssova, kes jaksas 83 kilost Margus Kõivu sprindidistantsil vapralt fi nišisse kanda ning jäi selle vägitükiga publikule mitmel korral silma.
Muusikalist meelelahutust on erinevatel aastatel kuuldud ansamblitelt Vanaviisi, Kuldsed Lindid, Untsakad, Justament, N-Euro, Rock Hotel, Väikeste Lõõtspillide Ühing, Blacky, Karavan jt. Päevakavadest võib leida veel kiikingi demonstratsiooni, Endel Grensmanni deltaplaanilt pildistatud aerofotode näituse, Sämmi härjagrillimise.
Huvitavat vaheldust pakkus Alutaguse Ammuklubi. Nende ülesseatud rajal sai proovida kätt ammulaskmises ja kirveviskamises. Võimalusi on olnud tutvuda Peugeot' autode uuemate mudelitega ning saadi osa mitmesuguste lennumasinate - motodeltaplaanide, õhupallide ja paraglaiderite - demonstratsioonlendudest. Esimestel aastatel oli naisekandmisvõistluse peasponsor AS Kommest Auto ja peaauhinnaks motoroller.
Edaspidi on auhinnad varieerunud, on olnud jalgrattaid, Peugeot autode mitmekuiseid kasutusvõimalusi, kinkekaarte jne, jne.
Toetajaid on läbi aastate olnud palju, nii kohalikke kui kaugemalt fi rmasid.
13 aastat tehti koostööd raadioga Elmar, viiel aastal TV3-ga ja viiel aastal ETV-ga, ülevaateid on avaldatud ka Kanal 2-s. Kümnel aastal juhtis võistlust ja lisas oma asjakohaseid kommentaare tuntud spordireporter Lembitu Kuuse, võistlust kommenteerisid veel ka Samuel Golomb, Lauri Nebel ning kohalikud noormehed Raivo Tammus ja Sven Tammoja.
Eesti esimese esipaari - Imre Ambos ja Annela Ojaste maailmameistriks tulekust peale kuni 2008. aastani tulid kõik naisekandmise MM võidud Eestisse! Lisaks MMtiitlitele on eestlased mitmetel aastatel võitnud ka abielupaaride ja võistkonnavõistluse. Väike-Maarja võistkond - Äntu Farm OÜ oli mitmel aastal parim MM-i fi rmade võistlustel.
Viimati said eestlased MM-il võidurõõmu tunda 2008. aastal kui maailmameistreiks tulid Alar Voogla ja Kristi Viltrop. Pärast seda on väikemaarjalastelegi väga hästi tuntud paar Taisto Miettinen ja Kristina Haapanen suutnud võitjatiitli igal aastal Soome jätta.
Kehtiva maailmarekordi omanikud on aastast 2000 tulemusega 0.55,5 Margo Uusorg ja Birgit Ulrich, kes on selle tulemusega kantud ka Guinessi rekordite raamatusse.
Lisaks maailmameistri tiitlitele ja maailmarekordile on eestlased võistlustele kinkinud omamoodi kandmisstiili, mis on väga ratsionaalne ja kiiruslik. Eestis kasutusele võetud uus naisekandmise stiil levis kiiresti ning seda kasutatakse edukalt ka Sonkajärvi võistlustel. Väike-Maarjas kasutusele võetud sprint ja maraton tundusid huvitavatena ka MMi korraldajatele ning nüüd kuulub sprint (mõnel aastal maratongi) Soomes Sonkajärvil toimuvate võistluste kavva.
Esimesest Väike-Maarja naisekandmisvõistlusest peale on iga kord osalenud Viljandi paar Janno ja Anu Sild.
Esimestel kordadel võistles Anu veel Samartseva nime all, seega mahub naisekandmisvõistluste lukku ka nende vahepealne abiellumine. Nende peret võib pidada lausa naisekandmisvõistluse maskotiks, sest nad on kindlalt iga kord kohal olnud ja seda koos lastega, kes nende aastate jooksul on päris suureks sirgunud. Särgidki kõigi nende pereliikmete seljas on spetsiaalselt naisekandmisteemalised. Kirjastus "Elmatar" andis 2011. aastal koostöös Eesti Olümpiakomiteega välja teatmeteose mitteolümpiaaladest, mille hulka loeti ka naisekandmine. Raamatu autor on spordiajakirjanik Vello Lään.
Raamatus naisekandmise kohta kirjutatust saab lugeda ka, et: „...2008. aasta kevadel peeti esmakordselt naisekandmise võistlused Austraalias, suvel Hongkongis. Kaugete harrastajate arvates on eestlastel parim naisekandmise tehnika maailmas. Nn Eesti stiili puhul on mehel käed vabad, ta saab paremini tasakaalu hoida ja hoogu anda, see võimaldab distantsi kiiremini läbida. Sportlike tulemuste kõrval on naisekandmisvõistlustel oluline šõulikkus ja rahva naerutamine: kantakse huvitavaid kostüüme ja pakutakse publikule lustakaid elamusi."
Külalisena on Väike-Maarja võistlustel käinud mitmeid naisekandmise MM-võistluste korraldustoimkonna liikmeid, mitmel korral on siin olnud ka üks peakorraldajaid Eero Pitkänen. Naisekandmine on Väike-Maarjat ja Eestit maailmas tuntumaks teinud.
Naisekandmise järgi teatakse Väike- Maarjat Eestis ja kaugemalgi. Väike-Maarja võistluste vastu on huvi tuntud Inglismaalt, Iirimaalt, Hollandist ja Saksamaalt - sealsetes ajalehtedes ja televisioonis on avaldatud huvitavaid ülevaateid naisekandmisest.
