Kas paduhoolimatuse taga on vaid puudulik lastetuba?

Minu kodumets on muutumas prügimäeks. Seal sigatsetakse ja reostatakse täiesti süüdimatult.

Jutt on Harku metsast, eriti saarekesega tiigi ümbrusest. Sellest, mida kohalikud järveks või isegi mereks nimetavad. Kodumetsaks on ta paljudele Kalda, Pärja, Metsaveere ja teiste ümberkaudsete tänavate elanikele. Kõigile neile, kes käivad seal kõndimas, sportimas, isegi marjul ja seenel. Hingamas ja taastumas. Päriskoduks on roostikuga veesilm praegu aga miljonitele konnakullestele, sarvikpütiperele ja sinikaelpartidele. Olen sel kevadel näinud seal ka taita ehk tiigikana ja rooruika.

«Teeme ära!» talgulised tõid mai algul metsast välja kümneid kotitäisi prügi. Järgmistel päevadel tegin oma kaheksa-aastase pojaga veel «järelnoppimist». Päästsime koos tamiili takerdunud, paanikas maas rapsiva punarinna… Seejärel olid mõned rahulikud päevad, enne kui saabusid «suvitajad».

Madal ja soe veesilm ning liivased kaldad meelitavad ümberkaudseid (noorte)kampu. Ka lähedal asuva Õismäe venelased käivad seal suurte suguseltsidega. Suure sooja saabudes läks olukord eriti hulluks. Järvekese ümber oleskles ja pidutses erinevaid seltskondi. Prooviti teha lõkkeid, õhus oli plastikukärsahaisu, kõikjal vedeles sodi, kostis üleüldist piduruigamist. Pühapäeva, 25. mai varahommikul koristasin üksi metsas eelmise õhtu läbust jäetud sodi: pudeleid, purke, grill-lihapakke, jäätise-ja šokolaadipabereid, mahlapakke, konservi- ja salatikarpe, plastkahvleid, nööri- ja tamiilijuppe, klaasikilde, kasutatud kondoome. Sitahunnikuid leidus seal samas, kus eelmisel päeval päevitati, polnud vaevutud kaugemale metsa minema. Metsa all vedeles mähkmeid. Ümber tiigi oli kümneid lõkkeasemeid. Poisikeste ehitatud parv oli laiali lagunenud, plastik-kanistrid ja -pudelid roostikku triivinud ning nööri- ja kiletükid vees laiali. Vaatepildi jubedusest jõuetuna ei osanud muud kui kõigi järveelanike käest andeks paluda. Soovida, et neil oleks mõnedki tunnid rahu, enne kui palav päev uued elunautijad kohale toob.

Võib proovida mõistatada, kus on sellise mentaliteedi alged. Päriselt pähe see aga iial ei mahu. Kas paduhoolimatuse taga on vaid puudulik lastetuba? Või meie aja moto: inimene on boss ja elu on «täiega nautimiseks», mõistmata, et nautimise kõrvale käib ka täiega hoolimine ning vastutamine. Huvitav, mis hetkel neil inimestel endal piir ette tuleb? Kas üldse tulekski? Mis kohaga nad mõtlevad? Küllap usutakse ka seda, et alati leidub mõni napakas, kes oma südant «tühja-tähja» pärast vaevab. Sihuke hull, kes pühapäevahommikul kell seitse läheb teiste sodi koristama… Kõige kurvem olen neil hetkedel, kui oma poja ja koeraga metsas käies näen nõutust lapse näos. Ta ei mõista, mis toimub. Alles me ju korjasime kõik kokku! Ja väike mehike korjab uuesti kõik prügikotti, andunult, et pärast öelda: «Me saime maakerale vähemalt natuke head teha…»

Olen teavitanud Keskkonnainspektsiooni. Loodame ka nende abile. Tean, et kodukandis on peale minu veel palju vabatahtlikke koristajaid, kes juba harjumusest metsa kõndima minnes prügikoti kaasa võtavad. Aga normaalne see pole. Suur suvi on ees ja ühelgi inimesel pole võhma lõputult süüdimatute saasta koristada… Seepärast, palun, leidkem lahendus, et püsiks puhas mets, mida ometi nii paljud hoida ja hinnata mõistavad!

Autor töötab Eesti Kirjanike Liidus ja on 14. aastat Pääsküla elanik