Kas sellist suve me tahtsimegi?

Öeldakse ikka, et enne kui kipud Pariisi, käi ära Nuustakul. Tõsi ta on, sest nii prestiižikas on öelda: „Oma puhkuse veedan ma Vahemere ääres", „Sel suvel reisime Itaalia veinimõisatesse"... Tore, et on võimalusi minna just sinna, kuhu soovid, kui aga rahakott kannatab. Kõigil pole võimalik reisida Kanaaridele või Küprosele. Tõsi on ka see, et nn sinilindu püüdes unustad kodused lilled, metsad ja mäed.

Karksi Kultuuriselts koos Karksi Haridusseltsiga korraldas väljasõidu Lõuna- Eestisse. Sõitu toetas Kohaliku omaalgatuse programm.

Esimene peatus oli Põltsamaa roosiaias. Milline elamus! Hästi hooldatud kirevad peenrad pakkusid silmailu ja paitasid lõhnameeli. Väikeseõieline, kuid väga dekoratiivne 'Momo', uhke 'Queen Elisabeth', 'Sole Mio'... Aias on 5000 roosipõõsast ja 1000 sorti, kuuludes 10 suurema rosaariumi hulka Baltikumis.

Kuna enamus reisiseltskonnast olid naised, siis võis kuulda: „Aed tuleb ümber teha!", „Just seda sorti olen ma kaua igatsenud!" Nii mõnigi meist asus kohe ka uut roosipõõsast muretsema, sest istikuid müüdi kohapeal. Kahju, kui ajakirjanduses vilksatanud uudis roosiaia hävitamise ja maatüki müümise kohta, vaatamata minister Rosimannuse lubadusele, ikkagi teoks saab. Eks neid lubadusi ole ka enne nähtud-kuuldud.

Edasi külastasime Lustiveret, mis kandideeris Aasta Küla tiitlile. Esiotsa vaatad, et mis seal siis nii iseäralikku on, et kohe nii kõrget tiitlit taotleda, aga lähemalt koged, et see kogukond on uskumatult palju ära teinud. Vanas mõisahoones asub hooldekodu, natuke maad eemal noorte turvakodu, vanast viljakuivatist on ehitatud rahvamaja ja väga hea akustikaga välisaal, ümbruse kaunimaks muutmisel on korrastatud tiigid ja jõgi, kust võib püüda isegi forelle. Lustivere külaselts ühendab 7 küla. Küsisin, miks just Lustivere peaks saama selle tiitli. Vastus oli, et nii kokkuhoidev, üksmeelne ja teokas kogukond vääriks seda. Taas tuleb tõdeda, et eesotsas peab olema alati keegi, kes mõtleb ja unistab suurelt, kes ei arvesta oma raha ega aega, vaid teeb ära. Edasi Puurmani. Suurejooneline neo-renessansi stiilis valge peahoonega mõisaansambel ehitati G. J. Mannteuffeli ajal 1860. aastal. 1918. a on seotud Julius Kuperjanoviga, kes organiseeris Puurmani lossis partisanide pataljoni. Praegu tegutseb lossis kool.

Seda ilu, mis avaneb lossitornist, peab ise nägema. Vanad seinad teavad nii mõndagi pajatada. Mannteuffelitele kuulus kümmekond mõisat ning karjamõisat Eestimaa eri paigus. Mõisnikke on ikka huvitanud talupoegade elu-olu. Näiteks teatakse, et krahv ei pidanud paljuks hommikuti aias mulda kühveldada või põllul kündmist harrastada.

Üks Georgi Mannteuffeli esivanematest kogus rahvaluulet ja luuletas. Äksi, iidne kultuurikeskus. Kes meist ei teaks pastor Otto Wilhelm Masingut, Õ tähe „leiutajat". Äksi rajatud jääaja muuseum. Paik Saadjärve ääres on valitud nimme: et pärale jõuda, peab pealinlane sõitma läbi Eestimaa ning nentima, kui palju on vaadata, tunda, kogeda.

Kõik uhke ja suursugune ei pea ju tingimata pealinnas asuma. Muuseum ise on väga kaasaegne, midagi Meremuuseumi Lennusadama taolist. Võid palgata asjatundliku giidi, mis oleks igati kasulik, või vaadata iseseisvalt, kasutades valgustahvleid ja selgitavaid kirjeid. Siin saab vastuse küsimustele: miks mammutid välja surid? kas tulemas on uus jääaeg või hoopis kliima soojeneb? mil määral on inimene iseenda vaenlane? jpm. Oma silm on kuningas!

Aeg kodu poole hoida ja nentida: „Jah, just sellist kaunist suve me tahtsimegi!" Oli palju vaadata. Elamuste saamiseks ei pea tingimata Itaaliasse või Prantsusmaale reisima, ka oma kodumaal on palju kaunist ning vaatamisväärset.