Kas Suur-Pakrile sobib ikka tuumajaam?
Põlevkivi eelistuseks on see, et see on Eesti riigi maavara.
Arvestades põlevkivi varude piiratusega peab Eesti riik juba täna mõtlema tuumajaama rajamise peale. Kui aastakümnete pärast põlevkivi Eestis ükskord otsa saab, siis teist arvestatavat alternatiivi lihtsalt ei ole. Küll on võimalik teatud osa energiavajadustest katta tuule- päikese-, bioenergiaga, kuid nendest ei jätku kogu riigi energia vajaduseks.
Viimastel kuudel on meie ajakirjanduses taas üles tõstatatud tuumajaama rajamise temaatika Suur-Pakri saarele. Eesti Energia näeb üheks võimalikuks asukohaks tuumajaama rajamist Suur-Pakri saarele. Teostatud on maapinna ja veeolusid kajastavad uuringud, mis märgivad, et saarele on võimalik tuumajaama rajada. Kahjuks ei ole ametlikult uuringumaterjale Linnavalitsusse saadetud ja põhiline informatsioon ka meile on tulnud ainult läbi ajakirjanduse.
Suur-Pakrit uurinud Eesti geoloogiakeskuse kaardistamise osakonna juht Kalle Suuroja märgib 30.12.2010.a. Päevalehe artiklis : “Vähemasti maavärinad ei tohiks Suur-Pakri tuumajaama ohustada“ (autor Mirko Ojakivi), et maapinna seisukohast on saar põhimõtteliselt sobiv. Samas pole teada, milline peaks olema ohutu pinnas tuumajaama ehitamiseks? Eestil sellealaseid kogemusi ju pole. Missugused pinnasekihid ja nende pakused on keskkonnale ohutud, milline on mõju põhjaveele, õhule, lähedal elavatele inimestele? Nendele ja paljudele teistele küsimustele tänaseks vastused puuduvad. Pigem kerkib üles küsimus, kas nendele küsimustele on täna keegi võimeline vastama.
Samas Päevalehe artiklis on välja toodud akadeemik Anto Raukase seisukohad, kus ta ütleb, et vaatamata sellele, et Suur-Pakri saar võib sobida tuumajaamale geoloogiliselt, pole see asukoht majanduslikult mõistlik tuumajaama rajamiseks. Olen akadeemik Raukasega selles osas täiesti nõus.
Tuumaenergia tootmisega paratamatult eraldub suur hulk soojusenergiat. Igati mõistlik oleks seda vabanevat, n.ö „tasuta energiat“ ära kasutada piirkonnas, mille lähedal on palju soojatarbijaid. Paldiski-sugune linn oma 4300 elanikuga on selleks selgelt liiga väike, sest enamus soojusenergiast läheks lihtsalt raisku. Suure tõenäosusega ei ole kõige mõttekam mööda toru seda soojust transportida ca 50 km kaugusele Tallinna. Ka peaks Suur-Pakrile väga palju investeerima infrastruktuuri – seda näiteks sadama ja silla näol, sest ligipääsu lihtsalt praegu sinna pole. Teatavasti on Suur-Pakri piiratud Natura 2000 alaga. Juba ainuüksi see fakt peaks olema tugev argument, et tuumajaama ei ole mõistlik planeerida Suur-Pakrile.
Rootsi kogukond, kes on oma maad Pakri saartel tagasi saanud, on kategooriliselt tuumajaama rajamise vastu. Ka Paldiski linna mandriosa elanikud on tuumajaama rajamise vastu ja see on üks väga tugev signaal Eesti Energiale järelemõtlemiseks.
Kuna elanikkonna vastuseis tuumajaama rajamise suhtes on tugev, siis Eesti Energia peab leidma sobivama asukoha selle rajamiseks, sest Pakri saartele see kindlasti ei sobi.
