Uuenduste pooldajate argumentideks on, et kirja õpetamine on töömahukas, aeglane, sellega kaasnevad teatud õpiraskused, sest nõutakse detailseid oskusi, mida tulevikus vaja pole. Hea, kui osataks loetavalt kirjutada. Aga missugune on siis loetav käekiri?

Algklassides on kirjatehnika õpetamise ülesanne kirjutamisprotsessi väljaarendamine. Kogemuste põhjal lisan, et see töövõiks mõnel määral paralleelselt jätkuda veel keskastme klassideski. Kirjutamine on keeruline tegevus ja selle tulemus – käekiri– on paljude üksikkomponentide ühismõjul saavutatu. See sisaldab kolme vilumuse omandamist:
• tehniline – õige istumisasend, hügieeninõuete täitmine, oskus kirjalikke töid vormistada otstarbekalt ja meeldivalt;
• graafiline – oskus kirjutada tähti, seostada täheühendeid, neid sõnadeks moodustada;
• ortograafiline – oskus määrata õigesti sõnade häälikulist ja tähelist koostist.

Kaks esimest oskust tuleks omandada algperioodil. Kirjutamine eeldab mitmesuguste psüühiliste omaduste ja võimete olemasolu ning nende üheaegset rakendamist. Kirja vilumuste omandamine toimub etapiviisiliselt, selleks peab olema piisavalt aega. Arvutiklahvidel klõbistamine on põnev ja kiire, kiirus on siis primaarne. Aga küsitav on, kuidas mõjutab see lapse peenmotoorika arendamist.

Et kirja õpetamisel õpilaste huvi ei raugeks, peab õpetaja oma isikliku eeskujuliku käekirjaga selgitama, milline peaks olema lõpptulemus, st millise käekirja võiksid õpilased saavutada. On vajalik, et õpilased on selles osas teadlikud.

Kirjutamine nõuab õpilastelt palju energiat, seepärast väsib lapse käsi ruttu ja tulemusi ei ole. Õpetaja ülesanne on õpetada, selgitada, näidata, korrata, kujundada. Saabki selgeks, kuidas puhtalt, ühtlaselt, kaunilt kirjarida täita, milline on tähtede kõrgus, vahe, kirjajoon, milline on ühtlane käekiri.

Ilus käekiri annab tunnistust üksikisiku ja selle kaudu kogurahva hariduslikust ja kultuurilisest tasemest.

Vestlesin hiljuti IT-vallas töötava noormehega, kelle arvates on väga oluline osata kenasti kirjutada. Oma kirjutatu paneb teisiti mõtlema, süvenema ja sellega seoses muutub töö väga armsaks ja omaks.

Soovin, et oodatud pühadekaardid oleksid kirjutatud sisemise rõõmuga ja austusega saaja suhtes!