Käsitööseltsi Karukäpp 10. sünnipäev oli täis loomisrõõmu ja uusi teadmisi

Tekstiilikunstniku Liisa Tomasbergi juhendamisel pandi üles maavillasele pühendatud näitus „LOOMISE MÕNU". Loomine on meie muistses keelekasutuses tegelikult tagasitulemine, uuesti alustamine. Kõige tuntum on meile kuu loomine, ikka noorest kuust vana kuuni, nii lõputult. Ka sokikiri, kindakiri on kordumise muster ja rütm.

Kõik see, mida tehakse mõnuga, sujub võrratult kergemini ega nõua liigset pingutust. „Ainult see, kes loomise mõnu ja kirja tunneb, suudab kokku panna ka uusi kirju ja jätkata loomise jutustusi," tõdeb luuletaja Hasso Krull oma essees „Loomise mõnu ja kiri."

Meile, käsitööinimestele, on selles abiks just oma pärimuse tundmine. Luua vardale uued silmused, luua uusi kirju ja ilusaid kudumeid, luua oma pärimust ja oma, sõbralikku, üksteisest hoolivat kogukonda. Kindaid ja sokke oli talve jooksul nii palju kootud, et kõike ei saanudki välja panna. Suur tänu tegijatele. Kuigi ERMile on annetatud Otepäält üle paarikümne kinda, kannab Otepää nime vaid üks kiri, tähekiri. Kuid võtmeroll oma vaimse kultuuripärandi mäletamisel, hoidmisel ja kaitsmisel on just kogukonnal ja kindlasti ootame rohkem Otepää oma kirjade loomist.

Ülenurme käsitööseltsi Nurmenukk esinaine Maire Enno pajatas oma rikkast ja loomingulisest tegevusest rahvusliku käsitöö edendamisel ja ka sellest, et just hingelähedane tegevus annab jõudu ning aitab raskustest üle saada.

Sigre Andreson Setumaalt rääkis Seto Käsitüü Kogo tegemistest ja sellest, kui oluline on ka tänapäeval oma igapäevast elu elada omakultuuris, oma traditsioonide keskel. Anne Sepma pajatas Nuustaku Seebi sünniloost ja sellest, et ka tänapäevane seebi meisterdamine on käsitöö, keeruline, aeganõudev ning teadmisi ja kogemusi vajav. Kuid töökus toob edu ja kordaminekud, kindlasti ka sissetulekut.

Viljandi Kultuuriakadeemia Pärandtehnoloogia magistrant Andres Rattasepp oli nagu kompvek selles naiste seltskonnas, kuid ta ütles, et tunneb ennast hästi, sest tüdrukute käelise tegevuse tundi nimetati koolis käsitöötunniks, poiste oma aga tööõpetuseks. Nii arvataksegi, et naised tegelevad käsitööga, mehed aga töö tegemisega. Kui aga hästi otsida, leidub ka oma kogukonnas mehi, kes suudavad tänini oma kätega imelisi asju luua, kuid mehed on väga tagasihoidlikud ega reklaami ennast.

Pärandtehnoloog aga keskendub traditsioonilistele oskustele ja materjalidele, uurib ja rakendab neid oma igapäevases tegevuses. Andrese meelisalad on tohutööd ning puuskulptuurid.

Marge Tadolder andis üle Valgamaa Rahvakunsti ja Käsitöö Keskseltsi poolt suure lõngapalli ja Anni Butiigi poolt kevadise lillekimbu, et ikka jätkuks oskust ära tunda oma pärandit, seda kasutada ja kindlasti edasi pärandada. Ikka selleks, et pärijad teaksid, kes nad on ja kust nad tulevad, sest on ju kultuuripärandi aasta, juhtmõttega: „Pärijata pole pärandit". Tähtis on hoida traditsioonilisi oskusi.

Otepää vallavanem Merlin Müür kinkis albumi, mis kõiki tähtsamaid sündmusi hoida ja säilitada aitaks. Vallavanem soovis, et seltsi tegevus edasi kestaks, sest oskused ei kao, kui neid järjepidevalt arendatakse. Igasugune seltsitegevus on vallale oluline, sest see liidab ja rikastab kogukonda ning Otepää on loomiseks mõnus ja väga ilus paik.

Õnnitlema oli tulnud ka Valgamaa Naiskodukaitse, sest Karukäpa naised on kudunud juba teist aastat kindaidsokke jõulukingituseks Afganistanis sõdivatele sõduritele. Kultuurikeskuse nimel soovis Sirje Ginter kõigile jätkuvat tahet ilusate kudumite loomiseks.

Mari Mõttus tänas Karukäpa nimel Otepää vallavalitsust, kultuurkapitali, kohalikku omaalgatusprogrammi, Liisa Tomasbergi ja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liitu, Ain Raali ja Sigret piduliste „tantsitamise" eest, muusikakooli ilusat etteastet ja pisikesi peotantsijaid, kõiki esinejaid ja osavõtjaid. Kõhukinnituseks said pidulised maitsvat mulgiputru ja sünnipäevatorti.