Kasti küla õmblejad teevad riideid ka seriaalitegelastele ja saatejuhtidele
Firma Pierro tegutseb 1992. aastast ja oli esmalt Rootsi perefirma. Neil oli üks tsehh Tallinnas ja kuna sooviti laieneda, tuldi kohta vaatama. „Omanikud uurisid, kas suudetaks siin kokku saada 15 õmblejat. See tundus algul utoopilisena - leida väikeses kohas nii palju inimesi, kes oleksid huvitatud õmblustööst," meenutas tööjuht Elle Kantsik algust. Omanikud käisid vaatamas ka Pärnus, kus oli valmis tootmispind ja väljaõpetatud õmblejad, aga valisid siiski Kasti küla. Üheks põhjuseks võis olla ka lähem asukoht pealinnale ja väiksemad (transpordi)kulud.
Niisiis hakkasid mõne väljaõppinud õmbleja kõrval seda tööd tegema ka endine juuksur, kondiiter, kokk, seemendustehnik. Kõik alustajad said ja saavad kohapeal väljaõppe, töö käigus kujuneb vilumus ja tööjuhil on hea meel märkida, et pool alustajatest on tänaseni pidama jäänud. Algusest peale on siin olnud tööjuht Elle Kantsik, juurdelõikaja Astrid Vahtramäe, Rita Lobjakas ja Asta Leppsalu. Eriliselt tõstab ta oma tublide kaaslaste hulgast esile Eda Rammot, kes teeb kõiki vajalikke töid suure pühendumusega, raudvara on ka Helle Raude. Praegu on siin kuraditosin töötajat, aga tippajal on olnud ka 18.
Siia tuuakse materjal, toote näidis, lõiked, kohapeal toimub juurdelõikus ja ise pannakse paika tööprotsesside järjekord. „Omanik käis toona kohapeal ehk korra aastas. Rootslased olid väga rahul meie tööga, aga nad olid eakad ja lõpetasid 2003. aastal oma tootmise ära. Siis olime valiku ees - kas pankrot või tuleb leida muu lahendus. Juhatuse liige Piret Kuresaar võttis firma tegevuse juhtimise üle, hakkas otsima uusi kontakte ja allhanketöid.
Tollal tuli mõned inimesed koondada, aga masu õnnestus väiksema valuga üle elada," rääkis Elle Kantsik.
Ellujäämiseks õmmeldi näiteks põllesid ja T-särke, korra ka kaitseväele vormiriietust. Kõike tehti hirmodava hinnaga ja iga töö tuli vastu võtta, et vaid püsima jääda. Kuid samal ajal soetati ka uusi niidilõikusega masinaid, mis muutsid töö tõhusamaks, samuti masinaid erinevate materjalide õmblemiseks ja operatsioonide tegemiseks. Ikka selleks, et areneda. „Meil hakkas päris hästi minema enne masu. Meie tugevuseks on väga kvaliteetne toodang ja tähtaegadest kinnipidamine.
Praegu on nii palju tellimusi, et saame juba tööd valida, masu ajal tuli kõik vastu võtta, et vaid püsima jääda. Mõned tellijad läksid vahepeal odavuse pärast Bulgaariasse, aga nüüd on tagasi tulnud," iseloomustas Kantsik hetkeseisu.
Ettevõtte juhataja Tallinnas tegeleb turundusega ja konsulteerib tellimuste osas Kasti tsehhiga. Suurema osa Rootsi ja Soome tellijatega on otsekontaktid, allhankeid tehakse minimaalselt.
Eesti moeloojatest on kõige nimekam koostööpartner olnud Ivo Nikkolo, kellele on õmmeldud kleite, kostüüme, mantleid. Need on keerulisema disainiga kui tavalised moetooted ja taoliste tellimuste täitmine andis Kantsiku sõnul hea tunde, et ollakse suutelised väga keerulisi asju valmistama.
Tehtud on ka Montoni tooteid ja väiksemas mahus Tallinn Dolls kaubamärgi eripäraseid disaintooteid. Praegu täidetakse Eesti disainerite tellimusi vähem, põhisuund on moerõivaste valmistamine Rootsi ja Soome tellijatele. „Meie õmmeldud rõivaid saab osta Eesti suurematest kaubamajadest, samuti Rootsist, Soomest, Pariisist ja Londonist," loetles Elle Kantsik.
Praegu on käsil mantlite õmblemine ja mantleid pididki naised eriti meelsasti tegema, aga juba on laudadel näha ka suvekleidid, topid ja seelikud. Hiljuti saadi tagasisidet, et kanditud satiinkleidid tulid väga hästi välja. „Rõõmu teebki see, kui tehtuga jäädakse rahule ja tagasiside on positiivne," ütles Kantsik.
„Oleme valmistanud ka kasukaid, meestele pükse, teksakomplekte, isegi lastele iluuisutamiskleite.
Oleme õmmelnud igasugust materjali - sitsi, siidi, sametit," loetles juurdelõikaja Astrid Vahtramäe. Naised on näinud siin valminud moekaid rõivaid seljas nii seriaalitegelastel kui televisiooni saatejuhtidel.
Tööjuhi sõnul on neil väike ja sõbralik kollektiiv, kuhu hakkavad lisanduma juba mõne õmbleja lapsed. Pidevalt otsitakse uut tööjõudu ja ühe kätepaari võiks kohe ametisse võtta, aga ega õmblejaks nii väga kiputa. Seni pole töötukassa kaudu õnnestunud kedagi leida, aga plaanis on otsinguid jätkata.
Teiseks teguriks on pisut kõrvaline asukoht. Kasti küla õmblushuvilised naised on siin juba töökoha saanud, aga Märjamaalt on see 5-6 kilomeetrit mõnele suureks takistuseks: bussiga tööle tulla veel saab, aga tagasi sobival ajal enam mitte.
Rendipinnal on jõudumööda parandatud töötingimusi, nt lakke pandi soojustuseks penoplastist plaadid, aga Kantsiku sõnul on väikesel ettevõttel raske suuremaid investeeringuid teha. Muinsuskaitse all olev mõisahoone tervikuna vajaks välimuselt õitsema puhkemiseks suuri investeeringuid, aga see on juba teine teema.
