Kaupo Vipp: Torgu, regionaalpoliitika ja projektiühiskond

 (2)
Kaupo Vipp: Torgu, regionaalpoliitika ja projektiühiskond
Foto: Sven Arbet

Lehes Meie Maa (22. 01. 2013.) kirjeldas Hardo Aasmäe temale omase värvikusega murettekitavat regionaalarengut Eestis. Hoolimata pealkirjast ("Torgu - piirkondlik vanadekodu?"), oli Torgu vald artiklis vaid põgusaks näiteks tühjenevatest maapiirkondadest.

Sõrulased muidugi teavad, et Torgu valla elanikkonna kahanemine on olnud üks äärmuslikumaid Eesti Vabariigis. Tihedaimalt asustatud Eesti maapiirkonnast (4028 elanikku 1922. a.) sai 90 aastaga üks hõredamalt asustatu (342 elanikku 2012. a.). Sellel on palju ajaloolisi ja rohkem või vähem erilisi põhjuseid, kuid fakt jääb faktiks ning kahanemine on jätkunud ka siis, kui laastav sõda ammugi möödas.

Inimgeograafiat studeerinud Hardo muidugi teab, et Tallinnaga võrreldes ääremaastub kiirenevalt mitte ainult mõni vald, vaid kogu ülejäänud Eesti. Ja ka seda, et taoline areng pole ainult Eestile eriomane, vaid tüüpiline kõigile tööstusühiskondadele. 2012. aastast elab juba üle poole planeedi elanikkonnast linnades ja põllumajandusega on tänases maailmas hõivatud vähem inimesi, kui neid vanglates istub. Kuid selline, globaalsest vaatepunktist tüüpiline areng on nüüd nii Taga-Sõrve, kui kogu Eesti rahva jaoks omandamas katastroofi mõõtmeid ja regionaalpoliitika küsimused on seega tõesti üliolulised. Kuna Hardo arutlus piirdus vaid olude kritiseerimisega, tekitas see siinkirjutajal (kui Torgu elanikul) soovi asju pikema looga kommenteerida. Meie Maas ilmuski vastav artikkel 18. 02. 2013. ("Rohujuurealune pilvepiiripealne vaade"). Artiklist oli aga lehetoimetus autoriga konsulteerimata lõiganud välja ühe lühida, kuid autori arust olulise lõigu, mille mõte toimetajaile ilmselt arusaamatuks jäi. Et jutt ka Torgu valda puudutab, siis usun, et mõned mõtted võiks siiski siinsete elanikeni jõuda.

Seotud lood:

Me elame täna keset projektiühiskonda. Kõikvõimalikud ühekordsed meetmed, millega täna maal rahvamaju või kiigeplatse toetatakse, on küll kenad asjad, aga need ei asenda regionaalpoliitikat, ei tekita maal juurde täiendavaid elatusvõimalusi. Näiteks 1919. aastal teadis Eesti Wabariik täpselt, kuis võita enda poole Ruhnu kogukonda, kui too Läti, Rootsi või Eesti alla jäämist kaalus. Sealsele kogukonnale tuli teha neid vastutulekuid ja soodustusi, mis võimaldasid saarerahval jätkata oma traditsioonilist elatusviisi. Kui tänane Eesti tõepoolest tahaks, et elu maapiirkondades säiliks, poleks midagi lihtsamat, kui seda eeskuju järgida. Inimesi, kes esivanemate traditsiooniliste eluviisidega koduses kohas jätkaks, oleks kõigist Linna klaashelmeist hoolimata küllalt. Kui anda maamehele (ka uusasukatele) näiteks võimalus uusehituse jaoks kas või tasuta riigimetsa teha ( rääkimata omast metsast), siis ei ohustaks see Eesti metsavarusid. Kui anda rannaküla kalurile kas või täiesti vabad käed kalapüügil, siis ei suudaks see ikkagi ohustada Eesti kalavarusid niipalju, kui EL-is soositud tööstuslik kalapüük jne, jms. Aga kuni enamus traditsioonilisi maal ning rannakülades äraelamise võimalusi  (mitte segi ajada põllumajandus-tööstusliku suurtootmisega) on maainimeste jaoks sisuliselt läbi lõigatud, ei või ka kodukohast enimhoolivalt inimeselt oodata maale pidama jäämist. Isegi mitte külakiige või seltsimaja abiga. Maainimene on täna võrdsustatud endale valesse kohta korteri ostnud linnavurledega, kes halavad, et trammipeatus või supermarket on tema elukohast liiga kaugel. No miks siis mitte juba päriselt linnavurleks hakata? Või kõigele käega lüües sukelduda pealesunnitud-õpitud abitusse. Kujutlus ääremaast, kui vanadekodust, on samuti eksitav. Ei saa ju maal elamisest mõnu tunda, kui tervist liig väheks jääb, et küttepuude, kaevuvete, lumede ning muude igapäevaste maatoimetustega hakkama saada. Kui lastel läheduses äraelamist pole, viib tee ka vanakesed paratamatult kodust ära.

Loe veel

Teadagi leidub miljon rohkem või vähem asjalikku põhjendust, mille tõttu traditsioonilise maa- või rannaküla elu taastamine näib otsustajaile ilmvõimatu. Aga ajad on muutumises. Kasvumajandus, koos tööstusajastule omase globaliseerumis-survega, on kinni kiilumas globaalsesse energia- ja majanduskriisi. Kõigi arenenud riikide majandused vaaguvad hinge ja ühiskondi on tabanud raske heaolupohmelus. (Olen sellest pikemalt kirjutanud raamatus "Globaalpohmelus"). Nüüd on tagasi tulemas ajad, mil kõik rahvad pidid suutma siseturult pärit toiduga hakkama saama. Seega ka ajad, mil peab taaskord hakkama põliseid väärtusi hindama. Ja ühtlasi ajad, mil taaskord Linnast maale pagema asutakse, nagu alati kitsikusperioodidel. Mitte et need ajad ootamis- või ihaldusväärsed oleks, kuid maakolkad peaksid nendeks valmistuma. Ainus võimalus selleks ongi asuda taastama tööstusajastu pressingus lagunenud kogukondlikku eluviisi. Sellisel kujul, et maal suudetaks taaskord ise hakkama saada kõigi elutarbeliste funktsioonidega. Et suudetaks koostöös lahendada kõik omad probleemid - transpordist algastme hariduseni, esmaabist kogukondade julgeolekuni jne. Nii nagu see kunagi toimis mitte ainult Ruhnus vaid ka Sõrves.

Regionaalpoliitika arendamisest rääkimata, kriisiseisus keskvõim tõmbub kõigil tasandeil maaelust üha kiiremini välja. Kaotada plaanitakse ka seni kohalikele mingitki oma elu iseseisva korraldamise võimalust pakkunud valdade süsteem. Võib kolm korda arvata, mis suunas läheb elu maakolkas, kui selle üle hakkab otsustama linnarahva enamusega valitud linnainimene. Siiski jätkub põhjendamatu lootmine "Heale Tsaarile", kes võiks meie muresid kõrgelt ja kaugelt lahendama tõtata. On aeg, et maakogukonnad asuksid ise endi muresid lahendama, sest sisulist abi ei ole kuskilt loota. Reaalseks regionaalpoliitikaks saaks kohapealne ühistegevuse ja kogukondade elujõu taaskasvatamine. Seda liikudes võrgustikulise, mitte senise hierarhilise otsustamise suunas. Muiste oli enamus elukorraldusest kogukonna enese võrgustiku sisene, nagu veel teise ilmasõja eelsel Ruhnul. Nüüd, vastandina, on paljude põlvede inimeste tähelepanu keskmes olnud universaalsed mudelid kõrgelt ja kaugelt. Isegi silmast-silma suhtlemise vajadus ja oskus on kängunud. Selle taasõppimiseks ei piisa raamatuist, arvuteist, TV-st. Seda tuleb päriselus treenida, nagu klaverimängu, tantsu või muud reaalset oskust, kus on oluline praktika, tegemine.

Muidugi suudavad vähesed meist ladusalt, valusate õppetundideta, lülituda tänaselt valgustuslikult, egoistlikult elukorralduselt ümber aktiivsesse, sünergeetilisse, empaatilisse ühistegevusse. Loobuda pimesi järgimast kellegi enamus-valitu või spetsialisti poolt ülalt alla jagatavaid juhised. Asuda selle asemel ise omaenda kogukonna ühishuvist lähtuva, kõigiga arvestava otsustamise ja tegutsemise juurde. Kuid muud teed ei jää. Harjumatuist raskusist hoolimata ei tohi jätkata naiivset lootmist, et projektitamise kõrvale ülaltpoolt ka sisuline regionaalpoliitika üllitatakse. Oleks lausa ebaloomulik valitsusaparaadilt seniteostamatut nõuda nüüd, ajal, mil too peab hääbuva globaalmajanduse taustal paaniliselt riiki õhemaks hööveldama. Meil pole aega raisata, sest kollapsi viitsütik tiksub nii meile,  kui globaalmajandusele. Vaid süüdlaste otsimisest selle peatamiseks abi ei tõuse. Rohujuuretasemel on nii, nagu muistegi - neid kes end ise aitavad, aitab ka Jumal.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare