Keeruline olukord

Kui puudub üksmeel, sõidab vanker kraavi - seda põhimõtet pidas oluliseks juba suur valmimeister Krõlov.

Omalt poolt li­sades: kui puudub üksmeel ühe katuse all, ühtse korteriühistu tingimustes, läheb asi kiiva.

Sellist luige, haugi ja vähi taolisest probleemist kuulsime Veeru 4 elanikelt.

Esmapilgul ei toimu nimetatud elamus midagi iseäralikku - ta­valine kortermaja erinevate elanikega, kellest enamus on täie­õiguslikud erastatud ruutmeetrite omanikud ja tasuvad kohu­setundlikult kommunaalteenuste eest, mille üle peab igakuiselt arvet ühistu raamatupidamine.

Nagu igas teiseski majas elab Veeru 4 mitu võlgnikku, valmis­tades pidevat peavalu ühistu juhtkonnale, kes on sunnitud ka­sutama kõikvõimalikke meetodeid ja võtteid neilt nõutavate summade kättesaamiseks.

Üldjuhul ei huvita ju meid, kas ühistu juhatusel õnnestub võla­summad nendelt ükskõikseilt elanikelt välja õngitseda või mit­te. Kui ikka korteris on elekter olemas ja torudes nii soe kui külm vesi vulisemas, pole ju põhjust muretsemiseks ja kõik on korras. Juhul kui kellelgi tekibki võlgnevusi, pole see meie probleem - seda lahendagu elamu- ja kommunaalteenuste eest vastutama valitud ühistu juhtkond.

Meil oma igapäevamurede kõrval ei tule mõttessegi, et korte­riühistu olemegi meie kõik, ühise põhikirja alusel koondunud. Põhikirja, mis reglementeerib ühiselu reeglid, kehtestab mitte üksnes võrdsed õigused, vaid ka kohustused tasuda tarbitud teenuste eest. Kui keegi meie naabreist eelistab ühisreeglitele oma isiklikke tõekspidamisi ja ei peagi vajalikuks maksete ta­sumist ettenähtud korras, tuleb tekkiv puudujääk tasuda meil teiega. Kommunaalteenuste osutajad nõuavad igakuiselt kogu summat ning neid ei huvita põhjused, miks keegi Sepp või Iva­nov arved tasumata jättis.

Aga kujutage ette olukorda, kus ühistu võlg ei ole mitte 3000 krooni, aga viis korda suurem summa eurodes, mis on kogune­nud mitte ühe aastaga ja samade pöhimõtteliste mittemaksjate poolt. Lisaks kummitavad veel pangalaenud, mida tuleb tasuda koos protsentidega ning mööda ei pääse ka remondifondi mak-setest, mis tagavad vajalike avariitööde teostamise.

Ja nii saabubki moment, mil ühistut koos oma liikmetega ähvardabki pankrotioht.

Nüüd tuleb teha kangelaslikke jõupingutusi ja piiratud aja jooksul kokku kraapida vajalikud summad, kusjuures suure tõenäosusega ollakse fakti ees, et võlgnikud, elades seni mure-tult lihtsalt teiste kulul, ei kavatsegi või ei ole suutelised kogu-nenud arveid tasuma.

Tõepoolest, seadus annab ühistule õiguse lahendada võlgnike probleemi kohtu teel kuni omandi sundmüügini välja. Tegelik praktika aga näitab, et Veeru 4 puhul võib kohtuvaidlus venida määratlematult pikale ajaperioodile ning isegi kohtutäitur ei kiirusta millegipärast seaduslikkust ning õiglust jalule seadma. Samal ajal kui võlgnikud, tundmata nördinud ühistuliikmete õiglast pahameelt omal nahal, jätkavad endiselt võlakoorma kasvatamist.

Muidugi võiks ju veel oodata tekkinud probleemi lahenemist, kuid paraku on talv uksele koputamas ja termomeetri näit tüürib miinuskraadide poole. Kõik me ju ootame harjumuspärast kütteperioodi algust, mil torustikus ning radiaatorites kuum vesi lõbusalt soliseb, tuues eluruumidesse mõnusa soojuse.

Majade ja korterite elanikele ei tähenda see ainult mugavust, vaid ka veelgi suuremat koormust perekonna eelarvele iga ku-lutatud kilokalori eest. Kuid meie poolt vaadeldava elamu puhul, kus võlgnevus ulatub kümnetesse tuhandetesse, võib maksekoormus paljudel elanikel üle jõu käia.

Õnneks ei luba seadus sügis-talvisel perioodil energiatootjatel hooneid elektri- ega küttevõrgust lahti ühendada (üksiku korteri puhul on see ka tehniliselt võimatu) - vastasel korral ootaks meid pikal ja külmal eestimaisel talvel kütmata korteris paras õudus.

Kõige eest tuleb maksta ja tasumise tund läheneb halastama-tult. Kui juba ühistu juhatus ei pidanud võimalikuks kokku tulla ja ühiselt võlgnikke mõjutada, siis tuleb hakata nende va-batahtlikeks sponsoriteks, jagades võlad ausate elanike vahel. Selliste tagajärgedeni viib ükskõikne suhtumine ja kivinenud arusaamad, et keegi kuskil peab lahendama meie ühised mured, aga omaenda probleemidega saame ise hakkama.

Aga ei, olles oma korteri reaalsed omanikud, peame me lähtuma ühiselu nõuetest ja kollektiivsest vastutusest. Kui me selle aga unustame, ei olegi imestada, et meie kõrval leidub inimesi, kes häbi tundmata käe meie rahakotti poetavad, mis õigupoo-lest Veeru tänava majas aset leidiski.

Eks aeg näitab, kas kortermajade elanikud on valmis võlgnikest naabreid sponsoreerima või saab see kannatuste karikas täis. Kas elanikud tunnetavad, et nad on oma ühistu täievolilised liikmed, või sedapuhku õnnetuse osanikud

Seni, kuni ühistutes puudub üksmeel, jätkatakse pahaste avalduste saatmist nii linnavalitsusse kui ka teistesse instantsidesse üleskutsega luua nende elamus kord majja ja võtta süüdlased vastutusele.

Kogu selle dramaatilise loo juures on hämmastav asjaolu, et peamised võlgnikud ei olegi puudustkannatavate kodanike ridadest. Nagu kinnitavad majaelanikud, on üks neist endine ühistu juhatuse esimees, läbi kahe korruse ulatuva 160 ruutmeetrise elamispinnaga korteri omanik. Teine suurvõlgnik pi-davat olema tuntud ettevõtja. Mõlemad on täie tervise juures töövõimelised inimesed.

JÄRELSÕNAKS: Ajal, mil käesolev kirjutis valmis, võttis Maardu Linnavalitsus härjal sarvist ja Veeru 4 elanikes ärkas teatud optimism. Nende elukondlik probleemide rägastik ei jää õhku rippuma, vaid kuulub lähiajal linnavalitsuse kogenud juristide abil lahendamisele.

Paika on pandud ühistu üldkoosoleku toimumise aeg. Seal siis esitatakse võlgnikele juriidiliselt põhjendatud nn ultimaatum, mille tulemusel järgnevad loodetavasti õiglased, kuid ka vältimatud sanktsioonid.

Nii või teisiti, linnavalitsuse kinnitusel saavad Veeru 4 elanikud õigeaegselt sooja korterisse, kuid tingimusel, et võlgnevuse likvideerimise graafikust kinni peetakse. Elektrivarustuse probleem leiab ilmselt samuti lahenduse.

Igal juhul tuleme selle raske juhtumi juurde tagasi ja anname lugejatele teada ka Veeru 4 aset leidnud loo lõpu.