Keila 770: Katked Johanna Lahesalu tööst “Killukesi Keilast” “Keila minevikust” (ca 15. saj keskpaik)
Sellel kaagil karistati pühapäeviti kurjategijaid. Kurjategijad toodi kirikusse, kuhu ta kogu jumalateenistuse ajaks pidi jääma. Õpetaja manitses teda. Pärast jumalateenistust viidi süüdlane kaagile, seoti kinni ja anti talle ihunuhtlust. Kirikumees pidi karistuse täide viima. Ta võttis kaks vitsa (ühe paari vitsu), lõi nendega kolm korda süüdlase paljast selga, viskas siis vitsad ära ja võttis uue paari, millega sedasama tegi, kuna vitsapaaride arv täis sai. 8 paari vitsu oli seega 24 hoopi. Kurjategija peitja sai 30 hoopi. See karistusviis äratas nii kirikuõpetajas kui ka koguduseliikmeis vastikustunnet ja sinod otsustas 1641.aastal paluda nuhtlemiskoht mujale viia, sest see oli tegelikult ilmaliku kohtu asi. Ometi ei olnud palvel tagajärgi, sest kaak olevat olnud kuni 19.sajandi keskpaigani alle.
...
Kõlbluse kaitseks anti Rootsi valitsuse ajal palju määrusi välja. Krahv Oxenstierna määras kõlvatuse eest vitsu: 7 hoopi esimesel korral, 11 hoopi teisel ja 16 hoopi kolmandal korral. Tahtis keegi vitsanuhtluseta jääda, tuli tal iga paari vitste eest riigitaaler maksta, millest pool kirikule ja pool maahärrale mõisteti. Kes seksuaalse kõlvatuse pealt enam kui kolm korda tabati, sellega talitati kui kaelakohtuliku kurjategijaga. Jäme abielurikkumine ei allunud mitte kodudistsipliinile, vaid oli juba valitsuse asi. 1692.aasta määrus nõuab, et kangekaelseid abielurikkujaid sõnakuulmisele viia, tuleb nead vangi panna aadlike mõisadesse või nad kirikukaagile viia. Kui see ei aita, peab nad viima Tallinna lossivangi ja seal tööga või mõne muu karistusega parandusele sundima. Vene ajal pehmenesid karistused. 1764.aasta ukaasi järel määrati trahvi 80 kopikat. Keila kirikuõpetaja Holtzi ajal võeti trahvirahasid ühe rubla suuruses. Trahvimaksjaid oli nii mehi kui naisi. Aegamööda kadus ka trahviraha.
...
Rootsi ajal oli viinapruukimine saanud suureks paheks. Kõrtsid tükkisid liiga kiriku lähedale (küllap see oli mõisnike huvides) ning kirikuõpetajad kurtsid, et talumehed tulevad joobnult kirikusse. Krahv Oxenstierna andis välja määruse, mis keelas õlle- ja viinamüügi enne jumalateenistust. Lubati isegi vitsu anda talumeestele, kes purjus peaga armulauale tulevad. Kõrtsmikul kästi häbistav kauplemine pühapäeval lõpetada. Samal ajal oli aga kirikuõpetajal õigus oma kodus õlut pruukida ja müüa. Õllekoda oli õpetaja majaga ühe katuse all. 1627. aastal kaebab õpetaja, et tema õllekoda on vilets. Kui õpetaja talvel pruulib, siis külmub õlu ära, kui aga suvel, siis läheb hapuks, nii et ta sest midagi kasu ei saa. Joomine aga kestis. Nii andsid ka Vene ajal maanõunikud määruse, et kõrtsmikud, kes jumalateenistuse ajal õlut müüsid, 8 paari vitsa pidid saama. Talumehed aga, kes purjus peaga kirikusse tulid, pidid kirikukaagil 10 paari vitsu saama. Kas see aitas, pole teada.
XVII teatmematerjali kogumise võistlus, Tallinn 1975, Harjumaa Muuseumi kogu, Valiku tegi Valdur Vacht.
