Koos käiakse kord kuus. „Meil on see rohkem klubiline tegevus. Võtame kodus tehtud asjad kaasa, vaatame, arutame, mis on õnnestunud ja mis ebaõnnestunud - õpime iseenda ja teiste apsudest," selgitab Reet ligi 20-liikmelise ringi kokkusaamisi. Reeda enda väike töötuba on kodumaja katusekambris. Nii „väike", et sinna mahub 2,6-meetriste külgedega laud. „Varem tegin põrandal, aga siis oli kogu tuba mu tegemisi täis ja teistel polnud üldse enam ruumi olla," naerab Reet.

 „Eks ma olin enne ringiga liitumist ka mõned lapiasjad teinud, aga praegu on neid küll piinlik vaadata," naerab Reet oma lapitekikarjääri algust. Nüüd on tema tööd käinud näitustel, neid on kingitusteks ostetud, vahel on esemeid tellitud ka. „Teen tekke rohkem kaunistuseks. Ega paljusid töid enam sihtotstarbeliselt kasutada ei raatsigi, liiga ilus tuleb mõni asi välja," nendib Reet. Ühe teki tegemine võib võtta kuupoolteist aega: "Silmad ei ole enam need mis varem," tunnistab Reet ise. Kuigi lappidest asju on kokkuhoidlik eestlane teinud juba aastakümneid, ei nimeta Reet oma hobi taaskasutuseks:" Vanadest ja kasutatud riidetükkidest ei tasu lapiasju teha. Siis peab hakkama varsti lappe välja vahetama. Kasutatud riie on hõredam ja läheb kergemini katki," ütleb ta oma kogemusele tuginedes. Eks neid kauneid tekke kulub oma perele ka: Reedal on ju kuus last ja 16 lapselast.

Pärast Vigala mesinduskooli lõpetamist oli Reet veidi aega ka mesinik, kuid palju rohkem hoopis õmblustöö peal. Mesindus kujunes selliseks hobiks, et 40. sünnipäevaks Tammiku teele soetatud maakodus oli vahepeal lausa 60 mesilasperet. Nii Reet kui ta kadunud abikaasa on pärit Keila lähedalt. Pärast abiellumist ehitasid nad Keilasse maja, siis sai elatumiseks peetud ka teisi loomi. Maakodus pidasid Terasmaad lehmigi, ilmselt Keila linna viimaseid.