Keila linna nädala tegija: Silvi Kalda
Sinna vahele jäänud väljapanekuid saab lugeda kümnetega, kui mitte rohem.
„Ma olin vist kõige andetum õmbleja, kes iial õmblemist on õppinud," naerab Silvi tagantjärele oma õmblejaõpingute üle tekstiili- ja õmblustehnikumis. Samas võib väärika nahakunstniku tänaste tööde eelloo algust lugeda just sealt koolist - seinalehtede tegemisest. „Me kujundasime seinalehti ruumiliselt ja tõesti põnevalt," kirjeldab Silvi aega, kui ta veel ei teadnud, et see ongi ta kunstnikutee algus. Nüüd tituleeritakse Silvi Kaldat näitusekataloogides Eesti nahakunsti klassikuks, mis on vormistatud Eesti Nahakunstnike Liidu auliikme nimetusega.
Kunstiinstituudi mõtte süstis Silvile seinalehtede tegemist juhendanud õpetaja tehnikumist. „Ega ma alguses ei osanud instituudi eriala valida. Moekunst olnuks loomulik järg tehnikumile. Huvitas metall ja mõnigi teine eriala," meenutab Silvi. ERKI- sse sai ta 1950. aastal sisse hoopis nahkehistöö erialale. Ja ei kahetse seda põrmugi. Kuigi Silvi alustab oma õppejõudude loetelu Adamson-Erikust, hindab ta oma suureks (elu)kooliks Tartu ja Tallinna kunstitoodete kombinaatides teostuskunstniku ja meistrina töötamist.
Veerandsada aastat oli Silvi Kalda ERKI-s õppejõud. „Oi, mul olid vahvad üliõpilased. Nad olid uudishimulikud, nagu minagi. Ma pidin pidevalt proovima uusi tehnikaid, et suuta pakkuda üliõpilastele maksimaalset," tunnistab Silvi, kes on lisaks klassikalisele nahatööle kasutanud väga palju ka teisi materjale - klaasi, puitu, sulgi, luud, kivi, metalli ja muud. Siinkohal teeb Silvi kummarduse Kuldar Hütile, oma metallitööde konsultandile ja partnerile. 1994. aastast on Silvi Kalda vabakutseline.
Ta silmad lähevad nooruslikult särama, kui hakkab näitama oma töid ja kirjeldama, kuidas ta töötades ja uut võtet proovides „põlema" läheb. „Ma ei sunni ennast tööle. Kui mõni mõte pähe tuleb, siis teen nautides," mainib ta.
Tallinnas sündinuna tuli Silvi ema-isaga Keilasse elama enne viimast ilmasõda. Suurema osa kooliajast käis Keilas. „Õpetaja Välilt sain ma eetika ja esteetika alused," tunnistab Silvi.
Vahepeal mõned aastad Tartu elu, kuid Keilasse oli põhjust tagasi tulla. Abikaasa Evald on ju ka siit, tuttavaks saadi juba koolis. „Evald lõpetas TPI. Ja lapsed - poeg ning tema 3 last valisid sama kooli," lisab Silvi ja ei kurvasta sugugi selle üle, et ta järeltulijad kunstnikuteed pole valinud.
Oma tähtpäevast rääkides on Silvi tagasihoidlik ja ei soovi, et siin tema juubelit ära nimetatakse. Ärme siis nimeta, vaid soovime talle niisama palju õnne!
