Keila linnapea Enno Fels: ainult elukogemusest poliitikas ei piisa
Palju õnne juubeli puhul! Poliitiku jaoks ei ole 60 veel mingi vanus, kui olulist rolli mängib Teie ametis elukogemus?
Aitäh! Pole see vanus kellelegi, kes end ise vanaks ei mõtle. Elukogemus aitab tihti asju näha lihtsamas valguses, kuid ma ei ületähtsustaks seda. Minu põlvkonnal on noorematele kombeks näpuga viibutada: olete targad ja energilised küll, aga kogemusi teil napib.
Kasutan sarnast võtet vahel oma laste pealgi. Justkui kaitserefleks. Minu elukogemus õpetab mulle, et maailm on kiiresti muutuv ja mitmekesine, pelgalt kogemuse pealt suureneb oht teha mugavusotsuseid. Otsuste langetamisel tuleb õppida, uurida, küsida nõu ja osata tarka nõu kuulda võtta. Tõsi, elukogemus on mind õpetanud ootama ja vaagima lahmimise asemel. Aiman aeg-ajalt mõtte taga tagamõtet – see on tähtis oskus poliitikas, kui te mind nüüd mõistate.
Olete sündinud keset Järvamaad Sõrandu külas. Milline oli Teie lapsepõlvja kuidas kulges haridustee?
Andrus Kivirähk ütles, et eestlaste jaoks on õnneliku lapsepõlve musternäidiseks Oskar Lutsu „Kevade“: „Seal on kõike – koerustükke ning esimest armastust, päikest ja pisaraid. See on tärkamine, „kevade“ selle sõna otseses mõttes, helge ning ilus“. Lapsepõlv selline oligi.
Sõrandu külas käis tol ajal veel vilgas elu. Meil oli korralik maakodu, mistõttu põllutööd ja karjakasvatus pole võõrad. Külas elas siis veel palju noori, meie noorus möödus peamiselt vabas looduses. Haridusteed alustasin Sõrandu algkoolis. Meeldivaks üllatuseks pole see hubane majake praeguseks lagunenud, vaid külakeskuseks renoveeritud. Palju küla ennast on alles jäänud, on iseasi.Koolil oli suur aed, kus suvel kohustuslikus korras paar nädalat aiatöid tegime. Nii mõnigi „tootsi peenar“ jäi meist sinna maha.
Edasi viisid õpingud kodust aina kaugemale: Koigi põhikool, Paide I keskkool. Tekkis soov minna Tartusse juurat õppima. Keskkoolist saadud iseloomustus seda väljavaadet soosis: seal oli kirjas, et armastan vaielda ja omi seisukohti tõestada. Iseloomustusest jäi siiski väheseks, konkursisõel oli liig tihe. Tegin kannapöörde tehnikavaldkonda, hariduselt olen elektriinsener. Oma aja võtsid sport ja muusika. Kahjuks jäi erinevatel põhjustel minemata nii muusikakooli kui Tallinna spordiinternaatkooli. Hobikorras on sport ja muusikasaatnud mind kogu elu. Muuhulgas olen tegelenudselliste unustatud aladega nagu sambomaadlus ja motopall.
Pärast TPI lõpetamist tulite tööle Keila TERKOsse. Mis tundega käite täna sealses tööstuslinnakus?
Tulin Keilasse tööle ja elama. Tol ajal oli Terko 500töötajaga suur kombinaat, üleliidulise löökehitusena rajatud, täis tehnilisi muresid. Energeetiku amet seal polnud lihtne, aga huvitav. Nostalgia jääb paratamatult. Kummaline tunne, mida tekitavad praegu mahajäetud hooned. Mul seostuvad kõigiga neist omad mälestused.
Üks esimestest tööülesannetest oli Terko arengukava koostamine aastateks1980-2000. Osakonnad aktiivselt kaasa ei tulnud, pidin selle lõpuks ise kokku kirjutama ja Varumisministeeriumis(siis oli selline ministeerium)ette kandma. Sain kiita, aga nagu mõistate– areng selle kavaga kokku ei sobinud.
Aeg läheb. Loodan, et seal tärkab taas tegutsemine. Aitan sellele omalt poolt kaasa. Sellist „elu“, nagu oli nõukogude ajal, TERKO piirkond enam ei näe. See piirkond areneb nüüd meie aja reeglite ja rütmide järgi. Keila on arenenud jõudsalt.
Mis on lähiaastate olulisemad prioriteedid?
Haridus ja meditsiin. Tahame lähiaastatel Keilasse rajada piirkondliku meditsiinikeskuse. Seeläbi saame majutada Keila perearstid moodsatesse ruumidesse. Tekivad juurde eriarstide vastuvõtud ja võimalus diagnostilisteks uuringuteks. Inimesed ei pea enam nende teenuste pärast Tallinna sõitma.
Haridusevaldkonnas oleme lähiminevikus palju panustanud heas mõttes betooni: ehitanud uue koolimaja, remontinud algkooli ja ühisgümnaasiumi maja. Nüüd tuleb rohkem tähelepanu pöörata inimestele, kes koolis ja lasteaedades töötavad ning õpivad. Kuna Keila on noorenev linn ja prognoosime jätkuvalt noorte perede osakaalu suurenemist, tuleb tagada kõigile soovijatele lasteaiakohtade kättesaadavus.
Milline paik Keilas on Teie lemmikkoht?
Jõepark – kui mu lapsed olid veel vankris, jalutasime perega seal sagedasti. Arusaadavalt ,sellised seigad jäävad meelde. Nüüd jalutan sagedamini männikus, kuid loodan, et Jõepargi taastamistööd muudavad ka selle pargi taas hubasemaksja populaarsemaks.
Eriline aura on Keila Miikaeli kirikul. Kui paluda inimestel joonistada pilt Keila linnast, siis seda kohta kajastataks ilmselt kõige sagedamini. Liialdamata võin väita, et isiklikke mälestusi on mul sadade kohtade või kohakestega Keilas. Seda juba kasvõi oma töö tõttu.
Olete poliitikas olnud 21 aastat, Keila linna volikokku kuulute kuuendat koosseisu. Kas jõudu-jaksu veel on?
Teie küsimusest võib jääda mulje, et olen sedalaadi igipõline, kes kantakse välja, jalad ees. Niisugune ma olla ei taha. Austan poliitikuid, kes lahkuvad ise, mitte ei oota silmaklappidega, kuni uued tulijad ta eemale lükkavad. Tahan lahkuda Keila poliitikast ise, mitte olla ära aetud või valijate poolt valimata jäetud. Selleks tuleb ära tunda, millal su aeg on läbi saanud. Praegu mul sellist äratundmist pole.
Olen töötanud 8 aastat abilinnapeana, kuid napilt 2 aastat linnapeana. On veel jõudu-jaksu, samuti soovi edasi töötada. Mul on meeles üks ammune valimiseelne debatt, kus minult küsiti, miks peaks mind valima. Vastasin, et ei peagi, valige, keda soovite. See polnud õige vastus, mõistsin peagi. Kui soovid midagi ära teha, pead endas kindel olema. Kui ise ennast ei usalda, miks siis teised peaksid seda tegema. Nüüd olen enesekindlam, usun, et suudan veel mõndagi kasulikku ära teha.
Linnapea tööaeg on piltlikult 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Kuidas end tööpingest maandate?
Lihtsalt perega või omaette olles. Lugeda meeldib taas rohkem. Kogu elu on minu hobid olnud sport ja muusika. Mängin akordioni. Sportlik vorm on aastatega tagaplaanile jäänud: suuremad treeningud ja võistlused jäävad minevikku, nüüd soetasin endale kepikõnni varustuse. Mängin lauatennist ja osalen vahel võistlustelgi.
Palju aega veedan oma suvilas, kus saan nautida majapidamise rõõme– muru niitmine, kastmine, puude lõhkumine, talvel lume lükkamine. Hea sõber ja maandaja oli meie koer Baldar, kes suri 2 aastat tagasi. Seni pole suutnud uut võtta, ehkki tunnen, et peaksin. Tegelikult on nii palju lihtsaid asju, mis pinget maandavad. Kasvõi näiteks kõik mu naabrid suvilas: garaaži on asunud elama pääsukeste suguvõsa, värvipurkide taga avastasin pooljuhuslikult linavästriku pesa, siilid sagivad mu trepi ees, orav aitab aiasaaki koristada… Juba ainuüksi lindude-loomade jälgimine pakub linnainimesele rahu.
