Keila Linnavolikogu esimees Ago Kokser: Poliitika on kompromisside otsimine
Lapsepõlvekodu oli Pakri poolsaarel Leetse külas. Mis tunne oli sealt lahkuda, kui Paldiski kinniseks sõjaväelinnaks tehti?
Mu vanaisa sunniti kodust lahkuma juba 1939. aastal, kui Nõukogude Liidu sõjaväebaasid sisse toodi. Siis koliti elama Tapale. Maja, kus Tapal oldi, sai sõja ajal pommi täistabamuse, õnneks kedagi kodus ei olnud. Pärast sõda leiti elamine Leetses, oma majja tagasi kolida ei saanud. Mäletan, ma olin kuueaastane, kui ühel päeval võttis vanaisa mind kaasa Paldiskisse, kus lammutati tühjalt seisnud maju. Vanaisa istus kaua seal lähedal pingil ja jälgis, kuidas sõdurid majaseinast palke lahti kangutasid. Ta ei lausunud ühtegi sõna. Alles hiljem sain teada, et maja, mida lammutati, oli olnud tema kodu ja ta oma kätega ehitatud.
Teine äratulemine oli 1965. aastal, kui Paldiski kinniseks linnaks läks. Mu isa oli kalur, kuid Pakri poolsaarelt enam merele minna ei tohtinud. Kõigile kaluritele anti valida, kas minna Tallinna või üle lahe Lohusallu, kuhu ehitati Paldiskist tulnud kaluriperedele kaks kortermaja. Mu onu läks pealinna, meie kolisime Lohusallu.
Lapsed võtavad taolisi ümberkolimisi rahulikumalt kui nende vanemad. See kõik oli omamoodi põnev: uus koht, uued sõbrad. Kõige rohkem on mul meeles see, kuidas ma pärast ärakolimist kaks kuud Lohusalust Paldiskisse kooli käisin: kodust 3 kilomeetrit jalgsi Laulasmaale bussi peale ja sellega Kloogaranda rongile, Klooga jaamas ümberistumine Paldiski rongile ning sealsest raudteejaamast veel parajalt pikk maa koolini. Õhtul tuldud teed tagasi. Nii kuuel päeval nädalas. Pärast suvevaheaega tulin Keila Keskkooli 7. klassi, elama hakkasin internaadis.
Ja pärast keskkooli tuli tehnikakõrgkool ja siis Harju KEK, nagu paljudel keilalastel?
Ma ei ole TPI-s päevagi õppinud. Pärast keskkooli läksin hoopis merekooli ja õppisin laevamehhaanikuks. Rannaküla poistest läks enamik merekooli. Pärast kooli töötasin neli aastat kaubalaevadel, seilasime põhiliselt Vahemerel ja Aafrika läänerannikul. Tavaliselt olin pool aastat järjest merel, siis 3 päeva Tallinnas ja 8 tundi kodus ning jälle merele. Pärast abiellumist taoline töörütm mulle enam ei sobinud. Kui Harju KEK-i otsiti mehhaanikut- konstruktorit, otsustasin sinna kandideerida. Ma ei töötanud mitte elektroonika poole peal, ehkki koduste elektritöödega saan ise hakkama.
Töö kõrvalt lõpetasin kaugõppes Eesti Põllumajandusülikooli põllumajanduse mehhaniseerimise erialal. Ennatlikult arvasin, et see eriala ei tohiks mulle väga raske olla, kuid peagi selgus, et oli üks raskemaid EPÜ-s.
Harju KEK-ist kasvas välja Harju Elekter, olin seal kokku 24 aastat, seda erinevatel ametikohtadel kuni peainsenerini välja.
Endel Palla räägib, et juba siis avaldus sinus anne ühistransporti korraldada. Pärast seda, kui firma vanad bussiromud alailma teele jäid, suutsid sa nagu muuseas töötajate veo Harjumaa Liinidele ülesandeks teha.
See ei olnud minu suur huvi, vaid Palla poolt antud korraldus, millega pidin tegelema. Kui Harju Ühistranspordikeskusesse tööle läksin, ei olnud see valdkond mulle enam päris võõras. Mu praegune töö selle firma tegevdirektorina ei ole kergete killast. Peame olema puhvriks riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Meeletult palju tuleb läbi rääkida, kooskõlastada, ainuüksi omavalitsusi, kellega koostööd teeme, on 24. Liikuma ja suhtlema peab palju, Harjumaal pole vist teelõiku, mida ma pole läbi sõitnud. Vahel isegi imestan, et olen selles ametis püsida suutnud, tänaseks juba viis ja pool aastat.
Võib-olla ma eksin, kuid mulle tundub, et sa oled maailmavaatelt pigem vasakpoolne. Kuidas sa Reformierakonda sattusid?
Nemad tegid ettepaneku, kuskilt pidin alustama. Mu maailmavaadet kujundas palju aeg, mil töötasin linnavalitsuses ja nägin palju tegelikku elu ja probleeme, millega inimesed peavad toime tulema. Päris parempoolne pole ma kunagi olnud, aga punane ka mitte. Kui meie teed Reformierakonnaga lahku läksid, vaagisin tükk aega, kas jätkata poliitikas, kui jaa, siis kellega liituda. Oma ridadesse kutsusid mind peaaegu kõik erakonnad, kuid kõige realistlikum tundus minu jaoks Keskerakond. Ma ei otsustanud mitte persoonide, vaid erakonna programmi põhjal.
Oled olnud nii linnapea kui volikogu esimehe rollis. Kumb ametipost on südamelähedasem?
Suurim erinevus on selles, et linnapea amet on töökoht, volikogu tuleb aga juhtida põhitöö kõrvalt. Linnavalitsuses on sul meeskond, kellega koos teed tööd, volikogus püüad erinevate arvamuste ja erinevate erakondade vahel leida edasiviivat ühisosa. Kuid poliitika tegemine ongi kompromisside otsimine.
Milline paik Keilas on su lemmikkoht?
Loomulikult oma kodu. Kui laiemalt vaadata, siis Jõe park ja võib-olla ka seepärast, et see on mu kodule nii lähedal.
Praegu arutatakse Keila arengukava üle. Millisena näed Keilat aastal 2035?
Kindlasti ei taha ma näha, et Keila jääks pealinna magamistoaks, valguks veel rohkem laiali, kui ta praegu on. Ma arvan, et 23 aasta pärast on linna üheks peamiseks keskuseks uue kooli ja tervisekeskuse ümbrus. Seal on ruumi midagi uut, põnevat ja vajalikku ehitada, samas on paik juba praegu omaette tõmbekeskus.
Õnnitleme sind nii Eesti Vabariigi sünnipäeva kui ka sinu juubeli puhul!
Aitäh!
____________________________________
Ago Kokser sündis 24. veebruaril 1952;
1959-1965 õppis Paldiski põhikoolis;
1966-1970 õppis Keila Keskkoolis, mille lõpetas 13. lennus;
1975 lõpetas Tallinna Merekooli;
1975-1979 töötas Eesti Merelaevanduses;
1979-2003 töötas Harku KEK-is ja Harju Elektris erinevatel ametikohtadel konstruktorist peainsenerini;
1997 lõpetas töö kõrvalt Eesti Põllumajandusülikooli;
2003-2006 Keila linnapea;
2006. aastast Harju Ühistranspordikeskuse tegevdirektor;
2011. aastast Keila Linnavolikogu esimees.
