Keilas on uus Itaalia restoran Gusto
Eeloleval naistepäeval võib kallimat võrgutada pitsa, pasta, mozzarella-salati, tiramisu koogi või muu itaaliapärasega. Kes pole ise eriline kokkaja või ei viitsi seda kodus teha, võib sammud seada Keila keskväljakule. Café Platz kannab nüüd nime Gusto ja roogade eest kannab hoolt piiritult Itaalia kööki armastav peakokk Artjom Raud. Mees, kes alustas kokana Tiskres tegutsevas Itaalia restoranis Lucca ja töötas seejärel viis aastat Norras. Keilasse jõudis ta Niitvälja Golfikeskuse restoranist.
Itaalia toidukultuur on vana ja väärikas. Itaalia toidud on lihtsad, kuid tooraine kvaliteedi ja valmistamismeetodite suhtes ollakse nõudlikud. Itaallased ei pane palju komponente kokku, nende toitude maitsed on selged, puhtad ja intensiivsed. „Itaalia roogade valmistamine eeldab kogemust. Kui toit on maitsev, tuleb ka rahvas,“ teab Artjom, mis tagab söögikohale populaarsuse.
Tema kiindumust Itaaliasse näitab ka punaseks-valgeks-roheliseks võõbatud vana kohver, mis saadab Artjomi peaaegu kõikjal. See on tema tööriistakohver, kus ta hoiab kokkamisel vajaminevaid tarvikuid. Köögis võib olla olemas kõik vajalik, kuid oma käe järgi valitud praadimislabidas, tainalõikur, kokatangid, kaunistusnuga, pintsel, praetermomeeter jms on midagi muud. Tundub, et Artjomi küllaltki mahukas kohver pole teda kunagi hätta jätnud, sisaldades kõike vajalikku.
Mida Gustos pakutakse? „Palju pitsasid, erinevate katetega,“ viipab Artjom pitsaahjule kööginurgas. „Ilma pitsata pole itaaliapärast pererestorani.“
Kindlasti pastaroad? Ja antipasti? Ning värsked salatid mozzarella ja muu isuäratavaga? Peakokk noogutab jaatavalt iga küsimuse peale ning lisab: „Kui keegi soovib, saab ka liha ja kala.“
„Ja pühapäeva pärastlõunal pakume brunchi,“ võtab Gusto tutvustamise üle toitlustamisega tegeleva firma Gomlink tegevjuht Aare Heinla. „Päeval me väga suurt pidulikkust taga ei aja, aga õhtud ja eriti nädalavahetused püüame küll õdusaks muuta. Ja kindlasti tahame Gustos korraldada õhtuid, kus kõlavad itaalia rahvalikud laulud.“
Miks vajas kohvik nii totaalset muutust? Aare Heinla: „Soov luua kohviku asemel mõnus pererestoran oli meil juba mõnda aega, sest samaviisi me enam jätkata ei saanud. Järjest rohkem sai kohvikust lärmaka seltskonna kogunemiskoht ja seda just hilisõhtuti. Sageli pidime korrarikkumiste pärast kohale kutsuma turvaekipaaži või politsei.“
Kuidas tagate, et sama seltskond taas teile ei tule? „Eelkõige peaks dikteerima teenindus, et kõik siia ei tuleks. Ja meie uus kontseptsioon. Kolmandaks lõpetame hilisõhtuse lahtioleku, nädalavahetustelgi sulgeme uksed kell 23.“
