Keilas tehakse lennuki sees väikseid lennukeid

 (16)
Fotomälestus 1989. aastast. Tiibadeta AN 12 Tallinna lennujaamas enne transportimist Keilasse.
Fotomälestus 1989. aastast. Tiibadeta AN 12 Tallinna lennujaamas enne transportimist Keilasse.Erakogu

Mudellennuspordi edendaja Aado Salumäe tähistas märtsis oma 75. juubelit, augustis võitis ta aga Soome mudellennuvõistlustel viienda karika.

Eesti mudellennuspordi elavat ajalugu tuntakse sageli Karjaküla tee ääres metsatuka taga seisva piraka transpordilennuki AN 12 järgi, mille Keilasse toomisest saab varsti 25 aastat.

Mida aeg edasi, seda rohkem kiidab Aado Salumäe õnnelikku juhust ning väga head ajastatust.
1989. aasta oli tõesti tagumine aeg, et Moskvast lennuk välja rääkida, mõned kuud hiljem poleks enam jutule saanud - aeg kulges tormiliselt Nõukogude Liidu lagunemise poole. Idee pärines tollase Eesti noorte tehnikute maja direktorilt, aga kui lennuk Tallinnas maandus, selgus, et pealinnas pole selle jaoks kohta. Salumäe pakkus kiiresti välja võimaluse vedada lennuk Keilasse, kus tegutses samuti tugev mudellennuklubi. Lennuki edasine transportimine osutus keerulisemaks, kui algul arvata osati. Tuua sai lennukit vaid mööda maanteed. Selleks tuli mehhaanikutel lahti monteerida tiivad ja kuna veos oli raske, siis üle Kanamaa viadukti sõita ei lubatud. Jäi veel võimalus sõita Ääsmäe ja Tuula kaudu läbi Keila linna. Muide, sama marsruuti mööda liiguvad tänagi Paldiski sadamast Virumaale ja mujale transporditavad tuulikute osad ning teised rasked veosed.

„Maatüki, kuhu lennuk panna, küsisime tollase Vasalemma sovhoosi Klooga osakonnalt ega osanud aimatagi, et kunagi tuleb maade õigusjärgsetele omanikele tagastamise aeg, mis meile ja lennukile võib saatuslikuks saada," ütleb Salumäe.

Lennuki sees tehakse väikseid lennukeid

Aado Salumäe rajas suure lennuki sisse töökoja, kus ehitatakse mudellennukeid. Võimalus pääseda AN 12 pardale on olnud poistele suur stiimul ja huviärataja. Taolist töötuba mujal ei ole, jutt Keilas asuvast lennukist on jõudnud paljude ajakirjade veergudele.

Tänapäeval on mudellennukite ehitamine läinud nii palju lihtsamaks, et ei pea enam kõike ise meisterdama.

„Vanasti tegime kõik otsast lõpuni ise, nüüd vali internetist osad välja, telli koju ja pane kokku," selgitab mees, kes on lennumudelismiga tegelenud 63 aastat.

„Kunagi pusisime ka mootoreid ja raadioid ise kokku panna. Harju Elektrist, kus ma jaoskonna juhatajana töötasin, saime juppe ja nad ei keelanud ka, sest poisid, kes minu juures tegutsesid, olid ettevõttele potentsiaalne kaader."

Mugavusel on muidugi oma hind ja sel moel lennukite lennutamine võib päris palju maksta.

„Meie alaga tegelemine nõuab nüüd hoopis rohkem raha kui omal ajal. Mida kõrgemalt tahad lennata, seda kulukam on. Lennukeid, millega võisteldakse maailma meistrivõistlustel, kodus valmistada ei ole võimalik," ütleb Salumäe.

„See on ka üheks põhjuseks, miks mudellennuvõistlustel järjest vähem noori kohtab. Keila mudellennuklubiski on esimest korda vanu rohkem kui noori. Ringis on liikmeid 21, noori neist 10."

Lisama peab, et vanade ehk täiskasvanute klass algab 18. eluaastast. Veel nendib Salumäe, et mudellennunduses on spordi pool koomale tõmbunud, võistlusi on vähemaks jäänud. Selle eest on rohkem pühapäevalennutajaid. 

Aado Salumäe ja tema valmistatud mudellennuk. Erakogu

Külalisi on käinud lähedalt ja kaugelt

Aado Salumäe on võtnud oma südameasjaks kirjutada üles oma mälestused lennumudelismist ja selle käekäigust Eestis. „Selgitusteta märkmed, protokollid, kirjad ja pildid ei pruugi eemal seisvale inimesele midagi tähendada. Kuna minu tegevus hõlmab suure osa Eesti mudellennuspordi ajaloost, siis on, mida meenutada ja talletada. Olen selline haruldane eksemplar.

Eestlaste tegevus lennumudelismi alal pälvis tähelepanu Nõukogude Liidus ja kaugemalgi. 1978. aastal tuli Soome turismigrupi koosseisus Tallinna Model Airplane News peatoimetaja Art Scroeder. Kummalisel moel jõudis ta ka Keilasse, ehkki välismaalastel oli keelatud omapäi Tallinnast lahkuda.

Ta tahtis vaadata mudellennukeid, mida ma olin ehitanud.

Õnneks ta Keilas nähtust oma ajakirjas ei kirjutanud, sellest oleks võinud suur jama tulla.

1980. aasta olümpiamängude purjeregati ajal käisid Keilas Suurbritannia sportlased, kes tegelesid lisaks purjetamisele ka mudellennundusega. Hiljem, kui meie klubil lennuk oli, käidi juba seda vaatamas. „Meie tegevust on imetletud ja tunnustatud," väidab Salumäe.

Loe veel

 „Kõige rohkem vast soomlased, kellega meil on olnud pikalt väga head sidemed. Praegugi käivad 6 soomlast meie juures lennukeid lennutamas. Samuti oleme ise palju aastaid käinud Soomes võistlemas ja meil läheb seal väga hästi. Ise olen seal võitnud 5 karikat. Eesti meistriks olen tulnud 40 korda, seda erinevates klassides.

Mudelite klassifikatsioone on meie spordialal palju."

Lennutada on huvitavam kui ise lennata

Mudellennusport on Aado Salumäe arvates kõige ilusam spordiala.

Juhtida maalt lennukit, et see kaua lendaks ja täpselt maanduks, on suur kunst. Küsimusele, millal ta ise esimest korda lendas, Salumäe vastata ei oska. „Küllap see Nõukogude Liidu ajal oli, kui kuhugi võistlustele läksime. Ilmselt polnud lendamine minu jaoks nii tähtis sündmus, et esimene kord oleks meelde jäänud. Küll aga mäletan seda tundi, mil me Ameerika lennukiga Cesna 172 Helsinki kohal tiirutasime. See oli 1968. aastal, kui Soome kolleegid tahtsid meile üllatuse valmistada ja Malmi lennuväljale sõidutasid."

Helsingisse läheb Aado Salumäe novembris taas. Seekord mitte mudeleid lennutama, vaid ise lendama. „Lendan Helsinkist Grand Canariale, et seal oma lemmikalaga tegeleda ja mälestusi kirjutada. Selge taevas ja head tuuled on mudellennukite lennutamiseks justkui loodud. Soomlased lendavad ikka Kanaari saartele, kui kodus valitseb pime ja lörtsine november. Jõuludeks tulen tagasi koju."

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare