Andrese ümber on alati melu, kuigi ta ise tundub tagasihoidlik ja rahulik. Tegelikult on Andres julge, hakkamist täis, tegus, sõbralik ning meeldiv inimene. Minu abikaasa tunneb teda lapsest saati, peab teda üheks oma paremaks sõbraks, vaatamata sellele, et kokku saadakse nüüd harva. Andresele võib alati loota, temaga võib kindlalt luurele minna, seda sõna otseses mõttes.

Kunas sa rännakutega alustasid, millised olid esimesed kaugemad paigad, kus käisid?

Päris esimesed rännakud jäävad lapsepõlve, kui sai käidud naaberkülas õuna- ja herneraksus. Koos vanematega sai käidud ka lähiriikides. Suuremad seiklused said aga alguse 2004. aastal, kui läksin vabatahtlikuna Lääne-Aafrika riiki Ghanasse, kus töötasin looduspargis. 2007-2009 korraldasin Ghanasse ka seiklus- ja kultuurireise.

Pärast Ghana reise kujunes välja väga mõnus reisiseltskond eesotsas Tiiu Jalakase ja Suive Puolokaineniga, kellega avastasime veel Kaukaasiat, Aafrikat ja Uus-Meremaad. Edasi peatusin pikemalt Austraalias, kus veedetud aastatel suurt rändamist kängurumaal ette ei tulnud. Leidsin oma koha, milleks oli Darwin ja sinna ma ka jäin. Aastas korra sai koos sõber Silveriga siiski mõnel Vaikse ookeani saarel seigeldud. Sealt edasi läksin 2011. aastal Kolumbiasse, millega olen siiani seotud ja kuhu tagasi sõidan septembris.

Viimane mainimist väärt põnev seiklus oli selle aasta alguses, kui ülikooliaegse sõbra Tiboriga võtsime sihiks Amazonase. Kolumbiast Ecuadori sõitsime veel maad mööda, aga alates Puerto Francisco de Orellana (tuntud ka Coca nime all) linnast istusime paadile ja hakkasime allavoolu liikuma. Loosi läks kõik, mis paistis usaldusväärne ja ujuv. Plaan oli jõuda Atlandi ookeanini, mis kiirustades võinuks aega võtta neli-viis nädalat, mõõdukas tempos aga paar kuud, sest Amazonasel sõites kohtad palju põnevat. Atlandi ookeanini jõudis aga ainult Tibor. Sääskedelt saadud dengue viirus ja muud põhjused ei võimaldanud minul teekonda jätkata ja nii jäi see pärast kolmandat nädalat pooleli. Võib-olla ühel päeval võtan Amazonase jälle plaani ja seda siis juba kajaki või vaikse mootorkanuuga, kui mõne kaaslase leian.

Räägi Kolumbiast. Mis üllatas, meeldis, hirmutas?

Olen Kolumbias kokku veetnud seitse kuud. Esialgu elasin Medellinis, mida peetakse Kolumbia üheks ilusamaks suurlinnaks. Seda ta ka on, aga olen palju kokku puutunud ja näinud ka linna varjupoolt.

Peatusin nimelt 13. kommuunis, mis on üks kurikuulsamaid slumme Medellinis, kus aastaid võimutsesid illegaalsed grupeeringud. 2002. aastal läbi viidud operatsioon Orion tõi sellesse piirkonda veidigi seadusandlikku korda.

Tänapäeval võib veel aeg-ajalt kuulda laskmist ja õhtuti näha raskerelvastuses politseinikke reide tegemas. Samas ei ela seal ainult pahatahtlikud inimesed, enamus perekondi on sinna asunud ikkagi sotsiaalsetel põhjustel. Neil ei ole suurt midagi peale katuse ja magamiskoha ning pesemisvõimaluste, sellele vaatamata on nad elurõõmsad. 

Viimased Kolumbias veedetud kuud olin juba Pastos ja selle lähiümbruses. Lonely Planet peab Pastot mittemidagiütlevaks linnaks, aga kui oled siin olnud veidi kauem, on teha ja näha väga palju. Linn asub 2500 m kõrgusel keset mägesid ja vulkaane. Olen siin tegutsenud ühes kohvifarmis, millega on tulevikus seotud omad plaanid...

Arvan, et Kolumbiasse sattudes ja vähegi hispaania keelt tongates, saavad suurimaks üllatuseks sealsed inimesed. Nad leiavad alati põhjust naerda ja tantsida, olgugi, et elu on raske ja keeruline, mis tuleneb paljustki juba aastakümneid kestnud konfliktidest paramilitaargruppide, FARC´i ning valitsusvägede vahel. Olukord on muidugi kordades parem kui kümme või viisteist aastat tagasi, on ikka veel kohti, kuhu ei ole mõistlik turvalisuse kaalutlusel minna. Olles külaline või ajades vaikselt oma asja, ei pea sa Kolumbias oma turvalisuse pärast kartma. Arvan, et Kolumbiale on põhjendamatult külge jäänud silt kui üks ohtlikumaid riike Lõuna-Ameerikas. Sellist stereotüüpi, et Kolumbia on üks hirmus paik, kus vohab vägivald ja narkokaubandus, ei ole tarvis endale sisendada ja asjatuid hirme tekitada. Jah, seda kõike leiab sealt, kui otsida, aga neid probleeme on nii meil kui igas teises riigis.

Kolumbia on üks põnevamaid riike Lõuna-Ameerikas. Soovitan reisiplaane tehes ka Kolumbiale mõelda. Kõige parem, kui reisima minnes on olemas kohalik kontakt, siis jäävad algaja avastaja turistivead tegemata. 

Lähed tagasi Kolumbiasse, mis sa seal tegema hakkad?

Tagasi minnes ootavad ees uued huvitavad väljakutsed ja võimalused. Pastos leiab veel paljut, mis sarnaneb meie taasiseseisvumise algusaastatele - kohvikud ja söögikohad on enamuses ühte nägu, kodudes on sarnased diivanid ja sama tegumoega sektsioonkapid.

Erinevaid teenusepakkujaid on palju, aga konkureerida osatakse ainult hinnas. Minu plaan on tuua Pastosse midagi teistest eristuvat ja kõrgemat kvaliteeti.

Mida täpselt?

Nimekiri on pikk - postkaardist hubase hostelini. Alustan aga elukaaslasega jooga ja tantsuakadeemia rajamist ning seejärel seiklus- ja loodusturismi ning kohvifarmiprojektiga. Võimalusi on seal tõesti palju, kui vaid leiaks veel mõne kaasamõtleja ja huvilise, siis saavad projektid kiiremini hoo sisse ja tulemustki saab varem näha.

Kas tuled Eestisse tagasi?

Esialgu on plaan vähemalt kaks aastat, nn katseaja Kolumbias olla. Loodan, et pärast seda tahan seal veel kakskümmend aastat olla. Kohti, kuhu tagasi minna või mida alles avastada, on palju. Nende aastate jooksul on tekkinud suur hulk huvitavaid kontakte ja suusõnaliselt on räägitud ka väga põnevatest projektidest, mis viiksid mind tagasi Ghanasse või lühemaks perioodiks Fijile.

Nii kaua, kui mõtteid jagub ja tervist on, soovin ennast proovile panna pigem kohtades ja riikides, kus kõik ei ole veel nii arenenud ja olemas. Kohtades, kus saab lihtsate asjadega elu põnevamaks või paremaks muuta. Eestis aga käin külas ja samas kutsun kõiki endale külla.

Mis emotsiooniga Eestile mõtled?

Optimistliku ja rõõmsa emotsiooniga. Eesti on ju ilus koht ning kaugelt paistab veel kaunimana.

Siin on hulk asju, millest paljudes riikides aru ei saada: saunast hapukurgi ja kohukeseni ning avalikus kohas vabalt ringi levivast internetist kuni erinevate e-lahendusteni. See on meie luksus, mida võib igale külalisele tutvustada. Laisk ei saa Eestis olla ja tegutsema peab kogu aeg, sest siin pole võimalik elada palmiokstest onnis ja toituda mereandidest ning puuviljadest.

Vahel kuulen, et elu on siin raske, ebaõiglust palju, valitsus ja valitsemine lonkab kõikidel tasanditel ja hinnad tõusnud trööstitult. Võib-olla see nii ka on, kuid näen seda igal pool. Seda juttu võib kuulda Eestist Austraaliani ja Soomest Tšiilini.

Õnnelik on vist tänasel päeval veel eskimo oma pere ja kelgukoertega ning Amazonase vihmametsa indiaanlane, kes ei taha olla naabrist parem ja ei pööra materiaalsetele lisaväärtustele nii palju tähelepanu ega kuluta auru valitsuse ja valitsejate siunamisele. 

Kuidas Keila tundub? Kas on midagi muutunud?

Linnapilt on rõõmsamaks muutunud. Rohkem tähelepanu on pööratud haljastusele. Ehitatud on uus kool ja hubane ning aktiivsete tegijatega noortekeskus. Terviseradade kompleks on taas kasvanud.

Küllap kõike tehakse jõudu mööda ja vastavalt võimetele. Võrreldes nelja aasta tagusega on elukeskkond muutunud sõbralikumaks ja mitmekülgsemaks.

Arvestades seda, et meri on lähedal, samuti sadam ja Tallinn, siis võiks Keila olla väga atraktiivne paik noorele inimesele elukoha valikul.

Mida tahad öelda Keila noortele, kes on praegu selles vanuses kui sina oma rännakute alguses?

Olge aktiivsed ja julged suurelt unistama. Aga ainult unistamisest ei piisa. Kui on tõeline soov midagi saavutada, tuleb iga päev või nädal ka midagi selle saavutamise heaks teha. Ja oma unistustest ja eesmärkidest rääkige kõikidele oma sõpradele ja sugulastele, sest kunagi ei tea, kes võib mõne sinu mõttega haakuda.

Tänapäeval saab osaleda paljudes projektides nii gümnaasiumi kui ülikooli tasandil. Uurige neid ja kandideerige! Astuge läbi noortekeskusest. Kõik suured teod saavad alguse pisikestest.

Olen kogenud, et head ideed saavad varem või hiljem ikkagi teoks ja ka rahalised vahendid leitakse, kui kõik muu on paika pandud.

Kui olete ise või on teie sõbrad, vanemad või sugulased mures turvalisuse pärast valitud sihtriigis või sinna jõudmisel, siis tehke põhjalikum kodutöö mõistmaks, mis teid ees ootab. Samas ärge üle mõelge ega võtke kaasa liiga palju asju. Kus on inimesed, seal on ka kõik esmavajalik, mida antud keskkonnas tarvis läheb. Üleliigne luksus seljakotis on pigem tüliks kui kasuks.