See tiitel on austus sellistele emadele, kes on pühendunud just ja ainult emaks-olemisele ning kes pahatihti mingis muus sfääris tunnustust ega piisavalt positiivseid emotsioone ei saa.

Kui naine käib tööl ja teeb oma tööd südamega, võib temast saada aasta õpetaja, parim sekretär, edukam loomakasvataja, sõbralikem teenindaja vms - tunnustusvõimalusi on palju. Kui ta ei saa tunnustust ametlikult, kompenseerib seda ülemuse kiitus, kolleegide armastus  vői klientide lugupidamine.

Kui aga naine on kodus ja hoolitseb peaasjalikult kodu, pere ning laste eest, on esiletõstmine emana tema jaoks peaaegu ainus tunnustusvõimalus.

Minu meelest on aasta ema tiitlit väärt selline ema, kes äratab lapsed hommikul üles, punub neile pähe ilusad patsid, teeb hommikusöögi ja vajadusel ka võileivad kaasa ning lehvitab neile koduväravas.

Selline ema, kes ootab lapsi koolist koju sooja lõunasöögiga, aitab neid koolitöödes, loeb unejuttu ja kui lapsed magama lähevad, korrastab ning paneb valmis laste järgmise päeva kooliriided.

Selline ema, kes sőidutab lapsi huviringidesse, muusikakooli, Tivolisse, Vudilasse ja igale poole mujale huvitavatesse kohtadesse.

Kes küpsetab laste sünnipäevaks tordi, hakib pesukausitäie kartulisalatit, teeb nägudega võileibu, korraldab pidulistele mänge ja meelelahutusi.

Ka selliseid emasid on meie ümber olemas.

Samas ei märka eriti teismelised lapsed sageli kõike neid väikesi, aga alati tehtud töid. Nad märkavad pigem seda, et ema pole ilusti riides, juuksed on korrastamata ja muid väikesi, kuid noortele olulisi asju. Ja võib-olla ei tunnusta oma ema piisavalt sellise, n.ö klassikalise emaks-olemise eest isegi.

Ei juhtu ju just üleliia tihti, et laps tuleb ema juurde, paneb käed ümber kaela ja ütleb: "Sa oled mul ikka hea emme!"

Emadepäev on ainus päev, mil saaks tunnustada just selliseid, oma elu lastele pühendanud emasid, esile tõsta nende märkamatut tööd ning kiita neid nii, nagu nad väärivad. Ja kui ema tõstetakse esile maakonna või ühiskonna tasandil, siis märkab ning tunnustab tema tööd võib-olla rohkem ka oma pere.

See on mõtlemiskoht vallale, kellel on õigus aasta ema tiitlile nominente esitada.

Kui kandidaat ei tundugi sajaprotsendiliselt sobiv vői piisavalt tugev tiitlit saamaks  - näiteks pole pere väga suur või õpib mõni laps ka kolmedele - annab see vallale ikkagi põhjuse oma valla peresid ja emasid esile tõsta, anda tublile perele võimalus osa saada ilusast kontserdist ning nautida teiste omasuguste seltsis maitsvaid suupisteid ja head torti.

Koigi vallas on juba aastaid olnud väga palju tublisid suuri peresid ja kangeid emasid. Paarkümmend aastat tagasi alustasid minuga umbes samal ajal oma laste koolitamist Haugase pere, Mäemetsa pere, Metsapoole pere, Randmäe pere, Luha pere,  Leisi pere, Reimanni pere - kui nimetada esimesi meeldetulevaid. Kõikide nende lapsed on vőitnud aineolümpiaade, lõpetanud gümnaasiumi, õpivad vői on juba lõpetanud ülikooli.

Praegu kujundavad Koigi kooli mainet noorema põlvkonna suurte perede, näiteks Koitla pere, Vaikjärve pere, Mäesalu pere lapsed. Vabandan kohe nende ees, keda ma ei nimetanud, sest ma lihtsalt ei tunne kõiki noorema põlvkonna emasid.

Aga usun, et kõik need emad väärivad seda tiitlit sama palju kui mina.

Sellepärast ei pea ma õigeks ühe kandidaadi esitamist mitu aastat järjest, nagu seda minu puhul tehti. See pani n.ö piduri peale võimalusele esile tõsta ja tunnustada teisi tublisid perekondi.

On ju ka aasta ema kandidaadiks esitamine juba tunnustus, samuti avalikkuse tähelepanu, maavanema lugupidamine ja südamlik kontsert - isegi siis kui tiitlit ei võida.

Vähemalt minul on küll kodus seinal nii tänavune Järvamaa aasta ema tunnistus kui ka tänukiri aasta ema nominendile 2011. aastast.