Keskkonnakomisjoni tööst, vaadates seestpoolt
Lea Kuusmaa
Linnavolikogu keskkonnakomsjoni liige
Tavaliselt teatakse, et kohalikel valimistel valitakse volikogu ja teatakse ka volikogu liikmeid. Vähemalt mõnda neist. Volikogu töö on väga oluline ja seda kajastab kohalik leht, andes alati teada, millal järgmine istung toimub. Volikogu istungid on reeglina avalikud ja linnakodanikud võivad neid kuulama minna, et saada teada, kuidas neid puudutavaid otsuseid tegelikult tehakse.
Mil viisil toimub eelnev materjalide läbitöötamine, jääb rohkem varju.
Loomulikult teevad selleks oma igapäevast tööd linnaametnikud. Kord kuus käivad koos ka volikogu komisjonid, keda juhivad volikogu liikmed. Kuidas valitakse komisjonide liikmeid? Erinevad võimule saanud jõud lepivad kohtade jaotuses kokku ja mõnikord annavad koha ka neile, kes valimistel ei võitnud, aga noores demokraatias ei ole see veel reegel. Nii saab erinevate erialade ja erinevate vaadetega linnakodanikest kokku komisjon. Muutub võim - muutuvad ka komisjonide koosseisud.
Keila areng on muljetavaldav. Kõik need planeeringud ja muud materjalid, mis komisjoni laualt on viimaste aastate jooksul läbi käinud, tõotavad meile kaunist uute korterelamutega ja kaubanduspindadega linna, kus on võimalik kiirelt pääseda nii väärtuslikele rohealadele kui terviseradadele või mõlemale koos. Olen komisjonis alati suure lugupidamisega kuulanud linnaarhitekti ettekandeid.
Mõru pool on jälle see, et kuidagi ei jätku lähiajal raha kergliiklusteede jaoks.
Ja nüüd parkidest ja rohealadest. Jõepark. Keila jõe vasakharu avamine ja sellega Jõesaare taastamine oli Keila jõe kordategemine.
Niivõrd, kui see pärast omaaegset looduse muutmist üldse võimalik on. Aga tõuke ja kiirenduse sai see lugu suhteliselt metsikust ja natuke omaalgatuslikust võsaraiumisest nii sõna otseses tähenduses kui kohaliku poliitika kontekstis. Tahan öelda, et kui linnakodanikel on huvi ja tahe midagi survestada, siis lõpuks see asi ka tehtud saab.
Muretsen selle pärast, et Keila linnavolikogu komisjonides oleks ikka kohta oma eriala peensusteni tundvatel inimestel.
Praegusest keskkonnakomisjonist tõstaksin selles kontekstis esile kogenud geoloogi Elmar Kala (on seda komisjoni ka kunagi juhtinud) ja noorema põlvkonna meest Madis Kõrvitsat.
Tasuks tuttavaks saada. Aga tublid on loomulikult kõik. Erinevad arvamused ja teadmised on väga vajalikud. Kõikide komisjonide liikmete nimekirjad on Keila kodulehel olemas ja neid tasub uurida.
Meil on väga erudeeritud ja võimekas linnaaaednik. Vastutus tuleviku ees on selles plaanis väga suur. Kuulates komisjonis bioloog Vello Kepparti eksperthinnangut Keila linna roheala loodusväärtusest, siis on siin vaja teha rohkemgi, kui tänased võimalused lubavad.
Minu isiklik arvamus on see, et Keila linna ja valla keskkonnakomisjonid peaksid pidevalt tegema koostööd. Linn ja vald on ju oma rohealadega tegelikult koos ning kaitstavaid taime- ja linnuliike ei pea me mitte jagama, vaid üheskoos hoima. Alad Keila lääneosas, mis jäävad juba Niitvälja soo poole, on väga kõrge loodusväärtusega ja neid tuleb säilitada tervikliku ökosüsteemina.
See on paraku terve uue artikli teema. Seega, kui lähenevate valimiste künnisel keegi teid poe juures kinni peab ja teie häält püüab, uurige välja, millist Keilat ta teile pakub. Tehke seda tõemeeli.
Mati Õunloo
Linnavolikogu keskkonnakomisjoni esimees
Keila linna territoorium paikneb 11,25 km2-il, millest üks pool on asustatud ja teine pool suures osas selline, nagu ta looduse poolt on välja kujunenud.
Ehk siis kaetud metsade, heinamaade ja soodega. Kuna Keila idapiir kulgeb piki Keila jõge, siis võib öelda, et asukohaga on meil tõeliselt vedanud.
Ega neid linnu palju ole, kus lisaks inimeste elupaigale sellise mitmekesise loodusliku kooslusega kiidelda saab. Kui inimasuala on Keila elanikele suures osas tuttav, siis ilmselt paljude teadmised linna territooriumist Keila terviseradadest kaugemale pole jõudnud. Tegelikult jätkub linna territoorium selles suunas veel üsna kaugele. Veebruaris arutas volikogu keskkonnakomisjon lisaks muudele küsimustele eksperthinnangut Keila linna roheala loodusväärtustest.
Huvitava ülevaate Keila rohealadest andis Vello Keppart, kes ise on Luua metsanduskoolis vanemõpetaja. Kui Keila parkidest pole ühtegi looduskaitsealust taime leitud, siis nn Niitvälja piirkond on selles osas vägagi perspektiivne. Hetkel on Keila linna territooriumil asuvast soost kaitse all 4,9%. Samas on sellel alal 8 taimestiku seirekohta, suure haruldusena pesitseb sellel alal väike-konnakotkas.
Uurimata ja kaardistamata on tegelikult lindude pesitsemine, piirkonnas elavad putukad, liblikad, samblad ja samblikud jm.
Lisaks eelpool toodule võib siit leida ka ajaloolisi kiviaedu ja muid pärandkultuuriga seotud inimtegevuse jälgi. Kuidas sellist rikkust aga hoida ja säilitada?
Üks võimalus on kindlasti looduskaitseala rajamine. Kas ja kuidas seda teha ja kui suure territooriumi looduskaitseala peaks hõlmama, on päris keeruline küsimus, lisaks on selline tegevus olnud senini eelkõige riigi prioriteet. Teema on aga kindlasti päevakohane, sest oleme juba praegu oma otsustustega nimetatud piirkonnale päris lähedale jõudnud. Olgu selleks Keila linna seda piirkonda põgusalt riivav gaasitorustik, elamuarendused või puhkealade laienemine.
Linn on siiski oma rohealade korrastamise projektidega, nagu terviseradade rajamine, Jõepargi korrastamine ja vasaku jõeharu veevoolu taasavamine ning paljud väiksemad ettevõtmised, näidanud, et roheline mõtlemine ei ole meile võõras. Loodetavasti on võimalik kompromiss linna vajaduste ja looduse säilimise vahel siiski leida.
Viljar Paalaroos
Linnavolikogu keskkonnakomisjoni liige
Miks ma olen keskkonnakomisjonis? Põhjusi on kaks. Esiteks osalesin ma 2009. aastal Teeme Ära mõttekojas, olles vestlusringi eestvedaja. Püstitasin teema "Kuidas saaks taastada Keila jõe teist haru ja korrastada kogu Keila jõe kallas?" Seal sai antud lubadus, et tegelen selle teemaga, kuni asi tehtud on. Keskkonnakomisjonis näen selleks võimalusi.
Teiseks arvasin, et keskkonnakomisjoni töös osaledes saan kõige rohkem oma kodulinnale kasu tuua, kuna oman ehitusalast haridust ja vastavaid oskusi. Planeeringuid üldistada ei oska, sest kõik need on üksikjuhtumid oma eripäradega.
Oluline osa keskkonnakomisjonis ja arvan, et ka teistes komisjonides on kohal algatatud küsimused. See on koht, kus ka linnaelaniku mured saavad läbi esindajate kuuldavaks.
On olnud juttu lumetõrjest, liiklusohutusest, teede olukorrast ja muust säärasest.
Elmar Kala
Linnavolikogu keskkonnakomisjoni liige
Omaette teema on miljööväärtuslike objektide vähenemine Keilas. Üsna põhjaliku uurimuse Keila arhitektuurilistest väärtushinnangutest on andnud kunstiajaloolane Silvi Lindmaa-Pihlak 1997. a.
Töös on välja eraldatud linna miljööväärtuslik ala, majad ja tänavad kiriku mäest kuni Jaama tänavani. Lisatud kaardile on kantud kõik miljööväärtust kandvad hooned.
Üldiselt ehitati Keila vanemad puitelamud tänavast veidi tahapoole, maja sissepääsu ette ehitati postidele toetuv varikatusega lahtine veranda ("keilalik etik"), uste kohale välisseina kinnitati konsoolidel varikatus, mõnede majade välisuksed olid kunstipärased, tihti värvilised tahveluksed. Majade ette rajati elupuuhekid.
Krundi piirdeks kasutati puitlippidest tarasid, mis olid vaheldumisi kivipostidega, õuesissepääsuks rajati kõrged plankväravad.
Kahjuks vajavad vanad puithooned remonti, neile tehakse peale- ja ümberehitamisi. Renoveerimis- ja ümberehitamise käigus kipuvad kaduma just miljööväärtuslikud osad ja detailid.
Etikud ehitatakse kinni, nende suurusi muudetakse, kasutatakse katuseaknaid, välisvoodrilaudis asendatakse tehismaterjaliga, krundi piirdeks pannakse võrkaed.
Ümberehitamise halbu näiteid võib tuua ridamisi. Kõige kapitaalsemad möödalaskmised on Jaama t 6 (endine Jaama kauplus), kus on muudetud akende ja uste konstruktsiooni, kasutatud seinte katmiseks tehismaterjali, ja Ohtu t 2 (endine meierei), kus on kasutatud hulganisti katuseaknaid ja seintel tehiskattematerjali. Nendel majadel on miljööväärtus täiesti kaduma läinud.
Heaks näiteks on raudteejaama hoone renoveerimine, kus miljööväärtus on suudetud taastada peaaegu täielikult.
Väga hästi on alustatud ka Keila vanima elamu (Haapsalu mnt 4) renoveerimist, kus "keilalik etik" on omaette vaatamisväärsus.
Artikkel ei ole mitte ainult ülevaade miljööväärtuslike objektide vähenemisest, vaid ka üleskutse nende säilitamiseks, hoidmiseks ja taastamiseks.
Keila 800aastane ajalugu väärib hoidmist miljööväärtuslike arhitektuuriobjektide kaudu.
