Talve lõpp kujunes meie maja rahvale katsumuste rajaks. Viiruste laine ei tahtnud siit kuidagi taanduda. Kui üks sai terveks, haigestus teine jne. Paljud tegutsemised ja kolmandasse veerandisse planeeritud pidu lükkusid teadmata ajaks edasi või siis jäigi pidamata.

Mis sa ikka pead, kui väikesest kogukonnast pooled haiguste küüsis. Ja ei tahtnud ka neilt seda peomeeleolu ära võtta.

Aga ega me nii nännipunnid ka polnud. Ühte kui teist ikka korda saatsime, nii, et võime kindlat öelda – “tehtud”.

Lõppude lõpuks jõudis kätte see kaua oodatud reede, mil võtsime valla bussiga suuna Tootsi ujula poole, et nautida veemõnusid ja samas ka meelde tuletada ujumine või hoopiski alles veega “sina”-sõprust alustada. Pooled korrad on nüüd juba käidud ja edasiminek on silmaga näha. Need, kel enne kartus vee suhtes oli, on nüüd nagu hülgepojad, keda raske peale tundi veest välja saada. Teised, kellel algteadmised eelnevalt omandatud, läbivad pikemaid vahemaid ja tunnevad selle üle suurt rõõmu.

Tore oli märtsi alguses see, et naistepäeval sai vastlasõitu teha. Ega sellist juhust just palju ei ole, et vastlapäev märtsikuus ja veel naistepäeval oleks. Meie õpetajad Katrin ja Külli tegid selle päeva vägagi huvitavaks ja meeldejäävaks. Hommikul loeti vanu vastlapäeva kombeid, siis oli väike viktoriin. Millele järgnes kondist vurri meisterdamine ja vurritamine. Peale lõunat aga suunduti kelgumäele, kus mõõdeti kõige pikem liug ja kõige pikema liulaskja. Kolmeks parimaks liulaskjaks osutusid Raido, Kaspar ja Tarmo.

14. märtsil pidasime koolis emakeelepäeva. Selleks sai ära kasutada memme-taadi peoks õpitud repertuaari, mis haiguslaine tõttu ära kahjuks jäi. Peale kooli direktori väikest sõnavõttu, õpilased laulsid, tantsid, lugesid luuletusi ja mängisid näitemängu meie armsas eesti keeles. Rõhutades selle keele tähtsust meie igapäeva elus ja suhtlemises, kus võime pidevalt kuulda sisse toodud teiste keelte slänge ja teatud lühendeid. Tooksin siinkohas välja ühe katkendi Leelo Tungla luuletusest “Emakeelepäevaks”

...Emakeel jääb sinu kõrva helisema, nagu ema sulle omaseks saab ta. Pole ühtki keelt, kus puuduks sõna “ema” ega sellistki, kus puuduks “isamaa”... Kas pole kaunid sõnad ja veel võimsam nimõte neis lausetes.

Ja oligi taas läbi saanud õppeaasta kõige väsitavam ja pikem veerand. Kõik hingasid kergendatult, sest silme ees helendas nädalane koolivaheaeg. Eks tunnistusel olevad hinded kajastavad õpilase töökust ja tahet õppida. Siin peab nii üks kui teine tegema omad järeldused, kas jätkata samamoodi või tuleb viimaseks veerandiks end veel kokku võtta ja pingutada. Üldkokkuvõttes võib tulemustega rahule jääda, sest eks oma kooliaega tagasi mõteldes, oli ka endal selliseid perioode, kus oli käega löömise tunne aga eks omavaheline võistlus pinginaabriga, kellel olid paremad hinded, andis indu ka ennast rohkem õppima sundima.

Kuna varsti saabumas aprill ja naljakuu, siis tuli meelde üks tore seik ühest koolipäevast, mida tahaksin teiega siin jagada. Peale koolipäeva,olles õpilastega, kes koolibussile lähevad, tuli jutuks, kuidas poisid kui tulevased härrasmehed peaksid üles näitama viisakust tüdrukute, kui tulevaste daamide suhtes. Pidevalt sai näha, kuidas bussi tulles tormavad poisid esimesena bussi, lükates tüdrukud eemale. Otsustasin siis natuke käitumisest ja viisakusest rääkida. Ja jäädes pidama sellel, et viisakad härrad lasevad alati daamid enne bussi ja alles siis lähevad ise. Rõhusin sellele, et meie koolis on ju kõik poisid ühed õiged härrasmehed, kes juba varakult oskavad viisakalt tüdrukutega käituda. Nende õnneks, sõitis peale seda koolimaja ette õpilaste buss ja kõik tormasid välja. Minnes välisust kinni panema, kuulsin, kuidas keegi poistest kõvasti meelde teistele tuletas “Daamid enne! Daamid enne!”. Tüdrukud sisenesid bussi, kui tõelised daamid ja kõik neli härrasmeest nende järel. Selline hetk talletub kauaks meelde. Mitte ainult sellepärast, et see nii tore ja südantliigutav oli vaid sellepärast, et kõik saab alguse pisiasjadest...