„Kevadet" kirjutas apteekriõpilane Luts vahelduva eduga 1912. aastani. Kirjutamise perioodil valdasid noort kirjameest kõhklused ja kahtlused. Sõbrad õhutasid koolimälestusi edasi kirjutama. Abivalmis oli tuttav Oskar Eller (hukkus kaptenina Vabadussõjas), kes käsikirja puhtalt trükikoja jaoks ümber kirjutas, sest väsitav tööpäev Jürgensoni apteegis ei andnud Lutsule selleks aega. Kirjastajad aga ei tahtnud „Kevadet" välja anda, sest ei olnud koolimälestustest huvitatud. Isegi trükikoja omanik, luuletaja Karl Eduard Sööt olevat Lutsule ära öeldes maininud, et tema ei teadvat neist "proosalistest asjust mitte midagi."

Nii laskis Luts oma rahaga trükkida Postimehe trükikojas „Kevade" I jao (2100 eks.), mis ilmus 5. novembril 1912.a. Avalause kõlas esmatrükis nii: „Kui Arno isaga koolimajasse jõudis, olid tunnid juba peale hakanud. "Järgmisel, 1913. aastal ilmus „Kevade" II jagu.

Senini on „Kevade" ilmunud 21 korral.

 „Kevadet" on tõlgitud 14 keelde. Vene keeles on menuromaan ilmunud 14 trükis.

 „Kevade" kirjutamisloost ja tollasest kriitikast esmatrüki puhul rääkis Koeru kultuurimajas toimunud kirjandusõhtul Herbert Last.

Kohalikud hobinäitlejad Uno Aan, Reelika Lepik, Milvi Kangur, Raido Johanson, Pille Eha, Hannes Linno, Herbert Last, Jaanika Künnapuu lugesid ositi populaarseid stseene „Kevadest" rahvale ette. Samal ajal sai näha ekraanil valguspiltidena illustratsioone „Kevade" 1982. a. väljaandest ja fotosid Arvo Kruusemendi samanimelisest filmist. Raamatukogu oli välja pannud „Kevade" erinevaid trükiseid.

Mälumäng „Kevade" tegelaskonnast lõppes viigiga näitetrupi ja Vaimuvalguse võistkonna vahel.

Õhtul jäi kõlama soov, et õpilased selle eestlaste kõigi aegade ühe kõige populaarsema teose kätte võtaksid ja mõttega läbi loeksid.