Kevadmatk Piisonifarmi

Kui umbsetes klassiruumides õppimisest on tõeliselt villand, lõpuklassidel eksamidki tehtud ja nii õpilaste kui õpetajate pilgud igatsevalt läbi klassiakna vaatavad, siis tuleb loodusesse minna. Nii otsustasidki õpetajad korraldada kevadmatka, mis paneks ilusa punkti väsitavale ja kooli ehitustööde tõttu keerulisele õppeaastale.

1. juuni hommik algas veepudelite täitmisega, sest ilmataat andis teele kaasa sooja ja mõnusa, selge sinitaevaga ilma. Tee kulges üle põldude ja läbi metsa, andes kaasa teadmisi nii uutest taimedest kui ka sellest, kuidas metsa all vilus jalga puhates sääskedega võidelda. Maasikamäel ootasid meid toredad tüdrukud, kes kohe juhtimise üle võtsid ja lastele Piisonifarmi elu tutvustasid. Lapsed said tutvust teha nii piisonite, lammaste, hobuste, kodujäneste kui ka partide ja hanede toiduharjumuste ja igapäevaeluga. Mõni hanedest kippus ka kuri olema nagu meenus õpetajatele kooliajast pärit Juhan Smuuli luuletusest. Enamus loomadest ja lindudest aga uudistasid meid sama sõbralikult nagu meie neid. Kahjuks jäid nägemata nutriad, kes kuuma päikese eest ennast tiigi madalamatesse kihtidesse olid peitnud ja veest välja ei tahtnud tulla.

Üheks põnevamaks hetkeks oli see, kui meile näidati inkubaatoris äsjakoorunud pardipoega, kelle esimestele eluminutitele saime kaasa elada. Kui muidu oli juttu palju, siis pardipoega vaadates valitses vaikus ja nähtu pani nii mõnegi meist mõtlema uue elu ime üle.

Kui loomadega tutvus tehtud, olid kõigil kõhud juba piisavalt tühjad. Seekord pidime oma lõunasöögi ise valmistama. Sütel vorstide grillimine oli suve alustamiseks väga sobilik tegevus. Kõrvale toorsalat ja hapukurk ning ilmselt pole paremat toitu olemaski. Värske õhk ja päike olid samuti oma töö teinud nii, et vorstid kadusid kausist enne kui uued valmis said.

Peale söömist oli mõnel õpilasel jaksu veel "müralas" padjasõda pidada ja peitust mängida, rahulikumad proovisid piljardikuule veeretada, mõni nautis aga lihtsalt päikest. Kui saabus aeg koju minna, arvasid lapsed, et küll oli hea, et kojuminekuks buss järgi tuli, sest peale nii tegude ja muljeterohket päeva poleks küll enam kõndida jaksanud. Päike, mis oli selga maalinud punakad käed ja jalad, saatis meid ka koduteel bussis sõites ning ei lasknud unustada, et kohe, kohe on algamas maailma parim aeg - suvevaheaeg. Ilusat suve kõigile!