Kiili rahvamajast läbi 50 aasta
Klubis hakkasid tegutsema laulukoor, naisansambel, külakapell ja rahvatantsurühm. Päris klubijuhatajat kohe ei leitud, oli keegi naisterahvas lühikest aega, kuid tema ei sobinud sellele tööle. Lõpuks leiti uus klubijuhataja, kelleks oli Silvia Suursöödi. Silvia hakkas koorijuhiks ja esines ise laulusolistina.
Ta oli tubli organiseerija. 1970. aastal hakkas klubitööd vedama järgmine klubijuhataja - Ida Talusaar. Tema juhtimisel hakati aktiivselt näitemängu tegema.1972. aasta sügisel võeti klubi juhatajana tööle Antoniida Kauber.
Nimekad artistid
Nendel aastatel toimus klubis palju kutseliste teatrite külalisetendusi ja Eesti Filharmoonia kontserte nimekate esinejatega. Kõik etendused ja kontserdid läksid täissaalidele. Oli edukas kultuuritöö korraldamise aeg.
Populaarsed olid tantsuõhtud oma klubi ansambliga. Isegi linnarahvast käis pidudel. Paar korda nädalas olid kinoõhtud. Ka 1980ndad olid kohalikule kultuurielule soodne aeg. Ringide tegevusest ja peoõhtutest võeti aktiivselt osa. Loodi kaks klubi - noorte klubi "Väike Maailm" ja keskealiste klubi "Kikeklubi".
Klubide liikmed korraldasid ise põnevaid üritusi ja huvi nende vastu oli suur.
Maakonnas väärisid tunnustust Rahva Võidu klubi kollektiivid - naisansambel Karin Rööp'i juhendamisel, rahvapilliansambel Tonio Tamra juhendamisel, vokaalinstrumentaalansambel "Kodu", mille juhendaja oli Ain Agan. Osteti uusi pille, helitehnikat ja esinemisriideid.
Klubiõhtutele kutsuti esinema nimekaid artiste ja peolauad olid söökidest, jookidest lookas. Palju korraldati ühiskülastusi linna teatrisse ja kontsertidele.
Rasked 90ndad
Klubi juurde loodi ka võistlustantsuklubi "Reveranss" - treeneriteks Maia ja Grigori Ivastšenko. Nad suutsid oma töökusega ja nõudlikkusega viia klubi väga heale tasemele. Viidi läbi isegi rahvusvahelisi tantsuturniire.
Kiili tantsupaarid olid sageli finalistide ja võitjate hulgas. Eesti taasiseseisvumise ajal nimetati klubi Kiili rahvamajaks. Tegutseti ühes hoones Kunstide Kooli ja raamatukoguga.
1990ndate aastate algus, eriti eesti krooni tulek, mõjutas klubilist tegevust märgatavalt. Inimeste aktiivsus vähenes. Keeruline oli peoõhtuid korraldada, kuna osavõtjaid oli vähe. Kindlasti oli suur roll vähesel rahal.
Vald toetas rahvamaja tegevust, kuid kindlasti tuli teha teatud mööndusi. Ajapikku muutus vald jõukamaks ja oli võimalik ka remontidele raha kulutada. Aasta-aastalt on olnud võimalik ka hoonet kaasajastada.
Uue välisfassaadi sai maja 2007. aastal, siseruumid renoveeriti aastal 2009. 2012. aasta suvel paigaldati rahvamaja saalidesse ventilatsioon.
2008. aastal kolis Kiili raamatukogu majast välja ning täna jagab Kiili rahvamaja ruume Kiili Kunstide Kooliga.
2009. aastast on Kiili rahvamaja juhataja Lauri Kivil. 2012. aasta algusest on maja kunstilise juhina tööl Kadi Kroon-Laur.
KIILI RAHVAMAJA
Mälestusi rahvamaja Algusaastatest
1962. a. sügiseks oli tollase Rahva Võidu kolhoosi keskuses uus kontor-klubihoone juba sellises ehitusjärgus, et oli võimalik suures saalis traditsiooniline iga-aastane lõikuspidu maha pidada.
Kolhoosil ei olnud varem ühtki suuremat ruumi olnud, kus saaks ühiseid pidusid korraldada, üldkoosolekut pidada või taidlejatel harjutamas käia.
Aga ega need tegemised siis kunagi tegemata jäänud. Taidlejatel tuli käia Sausti koolimaja saalis (endine Sausti härrastemaja), peod ja koosolekud viidi läbi kolhoosi puutöökojas (ümberehitatud endine Kiili kõrtsihoone).
See oli pikk ruum, keskel puidutöötlemise masinad, lauad ja pingid said sealsetest laudadest kergesti paika panna.
Liha saunapajas
Kolhoosil oli käsil palju ehitusi, oli vaja elamuid, uusi tootmishooneid ja küttesüsteeme.
1961. a juhatuse koosolekul otsustati alustada ka kontorklubihoone ehitamisega.
Pikisilmi oodati uue klubi valmimist. 6. novembriks 1962. a oli maja suur saal enam-vähem valmis, aga sisustamata.
Oli ajutine põrand, maalritööd tegemata, akendel puudusid kardinad. Peo ettevalmistuse juhiks oli kolhoosi juht Rudolf Mannov, nagu alati ja igal pool. Kogu kollekiiv teadis, et see töö tuli teha alati ühiskondlikus korras. Korralduskomisjon oli Mannovi poolt paika pandud, ära märgitud ka, milliseid toite tuleks teha, palju vasikaid ja sigu tappa ja palju alkoholi võib lauale panna.
Kõik juba teadsid eelmistest aastatest oma ülesandeid. Oli küll uus saal ja ruumi laialt, aga söögid tuli kokkadel ikka oma kodudes teha, sest kööki veel klubimajas ei olnud. Laine Laev oli kokanduse ülemus. Tema määras, kes midagi tegi. Ise küpsetas ahjupraed, hapukapsad ja kartulid. Leida Laast küpsetas saiad. Evi Altmets oli süldimeister.
Süldi sai valmis keeta mõni päev varem, ta kasutas selleks tööks kolhoosi saunaruumi ja liha keetmiseks suurt sauna pada. Muidugi värbas ka omale abilisi kontori naistest ja vanematest inimestest abiks sülti lõikama.
Toidud viidi kokku saali lavale ja lauakatjateks olid enamasti naised kontorist. Toidunõud toodi kas ise kaasa või sai neid ka lähematest peredest tuua. Soojad söögid pidid kuumalt lauale jõudma, selleks seisis Laeva Paul Laine köögi ukse ees ja ladus kõik kiiresti Willisesse ja sealt saali pidulauale. Kartulid pidid kindlasti aurama.
Osa said võtta peost ainult kolhoosiliikmed ja kutsetega ka mõni rajooni tegelane. Partei ja valitsuse tegelasi pidi kindlasti olema, ametlikult olid siis ju oktoobrirevolutsiooni pühad. Tuli enne söömahakkamist nende kõned ära kuulata. Lõikuspidu oli kolhoosiliikmetele tasuta, igasugused teised peod olid tasulised, olenevalt kulutustest.
Vaja oli tutvusi
Uue maja ehitus läks edasi. Teha oli veel väga palju. Saalis tuli paika panna korralik põrand, muretseda suured kardinad akende ette, lavaehitust muuta vastavalt taidlejate vajadustele.
Klubijuhatajat ei olnud veel tööle võetud, aga kui keegi kiiresti kuulutuse peale palgale võeti, siis oli sellest rohkem tüli kui kasu ja ta lasti lahti. Olime jälle "isetegevuse" korras kõik saalis abiks, et kiiremini seal ka kunstilist isetegevust saaks teha. Materjali muretsemisel tuli kasutada tutvusi. Minul oli tutvusi ARSis, sain sealt väga ilusad kardinad saali akendele.
Suur töö oli nende palistamine ja akendele sättimine. Väikesesse saali pidid tulema värvilised klaasvitraažaknad. Tallinna kunstikombinaadis meid keegi jutule ei võtnud. Kasutasin ära oma tutvust Tartus ja saingi sealt tellida neli akent, töötemaatilised: põllumehed, kaevurid, kalamehed ja karjakasvatajad.
Hiljem, klubihoone remondi ajal, vahetati need aknad välja tavaliste akende vastu. 1963. a. kevadel tuli kolhoosil vastu võtta suur delegatsioon taidlejaid vennalikust Bulgaariast. Saalis oli kõik veel pooleli, aga ligi 30 temperamentset külalist lõid tantsu algul laval, siis aga haarati kaasa ka kõik kohalik rahvas ja tants jätkus saalis ja õues.
Samal kevadel sai saali kasutada ka koolilaste kevadpeo korraldamisel. Sausti kooli neli esimest klassi pidasid oma peo uues saalis. Lõpuks ometi oli laialt ruumi esinemiseks rahvatantsude ja laulukooriga. Ka külalisi sai palju kutsuda, isad, emad, õed, vennad said kõik näha, mida olid väikesed isetegevuslased koolis õppinud.
1963. a lõpul tuli kolhoos Rahva Võidu klubijuhatajaks tööle Silvia Suursöödi. Kontorklubihoone anti täies ulatuses käiku. Klubi segakoori hakkas juhatama klubijuhataja ise. Kiiresti värbas ta koori uusi liikmeid, nii et sai kokku 30-40 inimest, see oli poole rohkem kui enne. Nüüd oli tarvis muretseda koorile esinemisriietus. Oli tulemas 1965. a. üldlaulupidu ja selleks oli vähe aega jäänud. Rahvariide seelikuriiet oli võimatu saada, aga ARSist saime väga ilusa põikitriibulise riide, stiliseeritud rahvuslikel ainetel.
Pluusiks saime helelilla poolvillase riide. Ise õmblesime valmis, meeste ülikonnad tehti rätsepa juures tumesinisest villasest riidest
Oma missivõistlus
Laulud saime selgeks ja nii me kolhoos Rahva Võidu segakoori nime all, Silvia Suursöödi juhatusel suurel laulupeol esinesime. Klubis alustas ka kohe tööd väike orkester. Silvia ise mängis akordioni, teised, kes kuskil enne mõnd pilli mänginud olid, tulid Silvia juhatusel kaasa ja nüüd mängis meil igal peol oma orkester tantsuks.
Klubi esimestel tegevusaastatel sai alguse veel naisansambel, sõnakunstiring, rahvatantsust osavõtjaid tuli juurde ja igasuguste tähtpäevade puhul oli lausa kohustus pidu korraldada ja esineda taidluskollektiividel. Olid nääripeod, peod valimiste puhul, naistepäeva-, maipühade-, jaanipäeva- (jaanituli Vaska koplis), oktoobripidu (või meile lõikuspidu) ja peale selle mõne tähtsa parteitegelase küllatulekul esinemine.
Klubi keldris oli saanud valmis väike köök, kus sai toitu valmistada. Enne üht naistepäeva sulgesid mehed end kööki ja naisi ei lubatud vaatamagi tulla - nad tegid kõik söögid ise valmis. Kõige rohkem oli kiluvõileibu ja hapukapsasuppi jäi veel järgmiseks päevaks.
Meestel fantaasiat jätkus, järgmisel naistepäeval korraldasid missivõistluse, ainult mehed said hääletada. Saal oli puupüsti rahvast täis. Jagati välja ametlikud valimissedelid ja tuli hinnata naistel ilu, graatsiat, tantsuoskust ja suhtlemisoskust (trikoovooru ei olnud).
Tugeva muusika saatel kandsid mehed kroonitud missi ümber saali ja auhinnaks toodi nelja mehega kanderaamil sisse tohutusuur tort, kanderaami nurkade peal neli tsetvertnoi pudelit veiniga. Kes see võitja oli, seda keelab isikuandmekaitseseadus öelda, uurige ise. Silvia Suursöödi oli päris väsinud suurest töökoormusest ja ta otsustas rahulikumat tööd otsida. 1968. a. kevadel tuli kolhoos Rahva Võidu klubijuhatajaks Ida Talussaar. Oma mälestusi heietasid
KOIDULA AMEERIKAS JA LAINE LAEV
