Kilde ühe koolipapa elust IIV: Jaan Sihver
Alguse leiad SIIT.
Laste kohta võib ütelda, et need olid erksa ja vastuvõtliku loomuga, väga taiplikud, kuid müstikasse kalduvad. Küllap viimane asjaolu on seletatav vanemate ja ümbruskonna mõjuga. Oli ju Põlli kogukond täis muistendeid ja vana aja mälestusi. Koolimajast umbes poole kilomeetri kaugusel asus muistse Eesti linnuse Varbola linnamägi selgesti märgatava ringvalliga ja osalt ka vallikraavi jäänustega. Siinsamas ligidal, Põlli mõisa viivast teest vasemal (Varbola jäi paremale) laiusid kruusaaugud, mida rahvas kutsus luuaukudeks ja kus öösiti pidanuvat luud tantsima (eriti sääreluud), verist vahtu välja ajama ja kaeblikult ümisema: „Umbluu, umbluu!" Kantsi ja luuaukude vahel, just Põlli mõisa mineva tee ääres kõrgus hiiglasuur rändrahn, rahva nimetusega ohvrikivi. Kantsist umbes kilomeetri kaugusel Karuka tallu viiva külavahetee kaldal, suure kuuse all mustendas „rahaauk", mille kohta jutustati, et kui sealt täiskuu ajal neljapäeva õhtul südaöösel toore kadakakepiga mööda minna, siis tulevat aegsasti vastu suur must emis vahus lõugu laksutades ja kui hakata emist selle toore kadakakepiga ajama, siis minevat ta ees kuni rahaauguni, tongivat kärsaga maad ja kaduvat ära. Kui sealt tongitud kohast kaevata, saavat rahapaja kätte. Augu põhjas oligi urgitsemise jälgi; sealt oli vist kaevatudki, sest ega ta muidu nii sügav poleks olnud. Koolimajast loode pool Sirgu vesiveski poole viivast teekesest vasemal oli väikene lagendik, kus nõiad pidid neljapäeva õhtuti koos käima ja vihtlema, sõites ratsa luuavartel.
Neid lugusid jutustasid mulle nii vanad inimesed kui ka koolilapsed. Luusisin kõik need kohad läbi nii päeval kui öösel igasuguste ilmadega ja püüdsin leida põhjusi, mis ajendasid inimesi looma sarnaseid jutte. Arvan, et osaliselt leidsingi lahenduse, sest ilmastikutingimused annavad looduse vormidele ja häälitsustele nii optiliselt kui akustiliselt harilikust erinevaid, sagedasti veidraid kujusid, eriti tihedate udude ja tormide ajal. Kui siia veel juurde lisada lihtsa inimese hirm teadmatu ja tundmatu ees, siis pole midagi imestada kõige fantastilisemate lugude tekkimises.
Kord juhtuski naljakas lugu. Minule räägiti, et mõisa lapsed koduteel pidavat vallatust tegema. Tahtsin isiklikult kontrollida, kuidas kaebusega lood on. Ühel päeval, niipea kui tunnid lõppesid, läksin jalamaid suure rutuga koolimaja tagaukse kaudu välja, ronisin üle tara karjamaa võssa ja jooksin mööda metsa eelpool nimetatud suure ohvrikivi taha, mis moodustas metsa poole pisut längu olles nagu koopataolise lohu. Sealt oli hästi näha nii ühele kui teisele poole teed. Varsti tuligi trobikond lapsi kilades ja käratsedes, kuid midagi erilist paha tegemata. Lasksin lapsed kivist mööda minna, hüppasin kähku maanteele ja ütlesin, et miks te nii käratsete, kas vaiksemalt ei saa. Lapsed vaatasid tagasi, jahmusid ja pistsid korraga ülepeakaela jooksma. Minule tuli see täiesti ootamatult, sest jooks näis mulle mingi põgenemisena. Jäin keset teed arusaamatuses seisma. Hulga maad jooksnud, jäid lapsed seisma ja omavahel midagi rääkima, mida - ei kuulnud, sest vahemaa oli niivõrd suur. Viimaks hakkasid nad pikkamisi minu poole nihkuma, kõige ees kupja poeg, koolis vallatuim poiss, midagi Tootsi-taolist Lutsu „Kevadest".
Tulevad ja seisatavad, jälle tulevad ja seisatavad, jäävad nõu pidama, haaravad siis maast kivid ja kupja poeg hüüab valju häälega: „Tule, kurat!". „Ah, või sa mul veel niimoodi räägid!" hüüan mina vastu ja hakkan nende poole minema. Kus nüüd lapsed nagu käskluse peale „ümberpöörd" ja kodu poole liduma, kuni kadusid teekäänakul metsa taha. Läksin veel tükk maad edasi. Ei kippu ega kõppu enam kuulda, lapsed kadunud. Tulin koju ja rääkisin loost emale, kes parajasti minu juures külas oli. Tulime otsusele, et siin pidi laste silmis midagi salapärast olema. Aga mis ja kuidas seda teada saada? Leppisime kokku, et mina ei tee juhtumusest midagi välja, ema aga püüab lastega vesteldes ääri-veeri mööda teada saada nende arvamist. Emal oli lastega juba enne kontakt loodud. Ega polnudki vaja mingit pikka jutlemist. Järgmisel päeval, nii kui lapsed ema nägid, kohe pajatama, et „meie nägime eile vaimu". Ema teeb imestanud näo ja pärima: „Kus? Kuidas?" Lapsed kohe seletama, et kui nad suurest kivist mööda saanud, kohe hüüdnud neile selja tagant hääl, et mis te karjute ja kui nad ümber pöörnud, olnud ka vaim nende selja taga. Ema küsitlema, et mismoodi see vaim välja nägi. Lapsed polevat kohe tahtnud ütelda, aga pikema jutu järele seletanud, et päris meie õpetaja moodi. Ema rääkima, et see võis ju õpetaja ise olla. Lapsed polevat tahtnud kuidagi uskuda, sest polevat võimalik: nemad asunuvat kohe peale tunni lõppemist koduteele ja õpetaja ei võinuvat kuidagi nendest ette jõuda. Ema ütles, et ta polevatki saanud lapsi uskuma panna tõesse. Kolm-neli päeva hiljem tegin lastega tunnis juttu vaimudest ja väitsin, et neid ei ole. „Kuidas ei ole, kui me ise oleme vaimu näinud? On vaime!" hüüatasid nad. Kulus tükk tööd, pikki seletusi ja tõendeid, enne kui lapsed hakkasid uskuma, et neist nähtud olend oli ikka tõepoolest õpetaja, mina ise, aga mitte mõni vaim.
