Killukesi Loksa Linnaraamatukogu ajaloost
Kogus oli peale ilukirjanduslike raamatute ka teadusalaseid väljaandeid. Raamatuid laenutati tasu eest, mis sõltus raamatu hinnast.
24. veebruaril 1922. aastal asutati Loksa Haridusselts ja 1. jaanuaril 1923. aastal toimus Haridusseltsi teine koosolek, kus valiti ka raamatukogu toimkond. 1923. aastal oli Loksa Haridusseltsi juhatuse esimees Jakob Mikiver, abi Johannes Dankmann ja sekretär Arnold Mikiver. Raamatukogu alguseks sai Haridusselts Harju maakonnavalitsuselt 4200 marga väärtuses raamatuid ja omalt poolt ostis selts samal aastal veel 5000 marga eest raamatuid.
4. jaanuaril, 1924. aastal peeti toimkonna koosolek ja raamatukogu otsustati avada Loksa algkooli ruumides. 26. märtsil 1927. aastal põles Loksa koolimaja. Raamatukogu, mis tulekahjust päästeti, paigutati esialgu Alle pagariärisse (praeguse Oldi poe juurde) ja pärast Jungvisti majja (Tallinna tn 33, kus asus kunagi ka fotoateljee ja mitte ammu ka raamatukauplus), kus ta asus koos kooli klassidega kuni uue koolimaja valmimiseni 1929. aastal.
19. veebruaril 1927. aastal kirjutati „Külvaja" numbris 8, et raamatukogu leiab väga elavat kasutamist, aga kitsaste olude tõttu saab raamatukogu avatud olla ainult pühapäeviti, mispärast ka ammukavatsetud lugemistuba seni teostamata on. 1927. aastal oli raamatukogus 762 raamatut. Aastatel 1928-1929 korraldas Haridusselts mõned peod ja kogutud raha eest muretseti mõni uus raamatukapp ja ka raamatuid.
Selts ei olnud aga enam vähetasuvast ettevõtmisest huvitatud ja raamatukogu korraldati ümber valitsuse poolt maksmapandud reeglite alusel. Hakati kasutama ühtseid rakendusmaterjale ja endise toimkonna asemele valiti raamatukogule vastutav juhataja, kelleks oli alates 1929. aastast Loksa kooliõpetaja Arnold Mikiver. Abijõude oli kaks. 1929. aastal valmis Loksal uus koolimaja ja ka raamatukogu viidi sinna teisele korrusele. Raamatukogust laenutati igale kasutajale 3 köidet 14-21 päevaks Sissemaks oli 2 krooni. Raamatute laenutamine Seltsi liikmetele ja õpilastele oli tasuta, teistele 50 senti aastas.
Avalike raamatukogude seaduse järele kuulusid ka seltside raamatukogud valitsuse kontrolli alla. Sellepärast sõlmis Loksa Haridusselts 1931. aastal Kõnnu vallavalitsusega vastava lepingu, milles olid fikseeritud mõlemate poolte õigused ja kohustused. 1932. aastaks oli raamatukogus 1090 köidet.
1946. aastani oli raamatukogu kooli ruumides. 1944. aastast on teada Jakob Mikiveri päeviku järgi, et 20. septembril läksid Loksalt viimased sakslased. Soldatitel oli kästud toiduainete ja muu varustuse tagavarad, mida koolimaja täis oli, ära põletada. Soldatid lubasid neid inimestel võtta. Muu hulgas lõhuti ka raamatute kapid ja loobiti laiali raamatud. Jakob Mikiver ütleb oma päevikus: „Mis kõlbas, võeti kaasa, mis ei meeldinud, tallati jalge alla".
1946. aasta sügisel asus Loksa raamatukogusse tööle Eevi Pajumäe (Kuulbak). Raamatud andis talle üle Arnold Mikiver. Tööle võttis ja palga maksis Kõnnu valla täitevkomitee. Palga järel tuli käia Kolgakülas vallamajas. Evi Pajumäe võttis kasutusele põhinimestiku, kuhu kanti kõik uued raamatud ja ka endisest raamatukogust säilinud raamatud.
1947. aasta kevadel paigutati raamatukogu endisesse Reesalu majja (hiljem oli selles majas söökla ja valmisriiete kauplus, praegu on seal korterid). Nüüd oli raamatukogu avatud juba iga päev kella 16-st kuni 20-ni. Fondis olid ainult eestikeelsed raamatud. Korraldati üritusi ja raamatunäitusi. Raamatukogus olid ka ajalehed ja ajakirjad. 1948. aasta lõpuks oli arvel 1636 köidet.
1950. aastal muudeti Loksa raamatukogu Loksa rajooniraamatukoguks, mille juhendada oli 24 külaraamatukogu. Kuni 1957. aastani, pärast Reesalu majast üleviimist, asus raamatukogu kultuurimajas (praegu on seal uus hoone, kus asub Posti tänava "Meie" kauplus ja õmblustsehh).
Järgneb järgmises lehes
