Kindla peale minnes Ameerikat ei avasta
Kindel on minna mööda sissetallatud rada, sest siis ei eksi ära aga seda mööda jõuad parimal juhul teistele järgi, midagi uut sa siis ei loo. Ja igav on see tee kindlasti ka, kui mitte kohe, siis mõne aja pärast. Teistmoodi asju teha takistab aga hirm. Üks suuremaid hirme on hirm teiste arvamuse ees. Kui olen „see" või „too" siis mida minust küll arvata võidakse, selle hirmus jätame tegemata, pigem läheme iseendaga vastuollu, peaasi et teistel minuga probleeme ei oleks. Muudame end väiksemaks kui tegelikult olla võiksime. Kui Kolumbus oleks läinud kindla peale, oleks Ameerika avastamata jäänud, vähemalt tema poolt. Kui tahad tegutseda viisil, mis sinu jaoks seni tundmatu on olnud, pead ebakindlusega sõbraks saama. Olla kindel ebakindluses ongi siis põhiküsimuseks.
Oma hirme tuleb tervitada ja neist läbi minna. Täna võib olla sinu uue elu esimene päev. Kõik sõltub sinu enda valikust. Millest alustada? Esimene samm ei pea olema suur, alustada võiks näiteks mõnest innustavast raamatust. Üheks selliseks on Robin Sharma raamat „Teejuht inimliku suuruse juurde". Ükski inimene peale su enda ei saa sulle öelda, mida sa suudad ja mida mitte. Ainus, kes seda ütleb, oled sina ise. On sul mõni unistus? Pole ühtki?! Kui praegu pole, siis kunagi ju ikka oli, see on päris kindel, oleme selle vaid ära unustanud. Pragmaatilised väljavaated, võimalikkus ei ole unistus, vaid see on eesmärk, sul on vahendid. Unistus on midagi, mille poole sa tahad liikuda aga sul puudub teadmine (ja esilagu ka vahendid), kuidas sinna jõuda, kuid kui minna, siis üks samm viib teiseni, teine kolmandani. Me ei pea teadma, mis juhtub kolmanda või neljanda sammu juures, ei pea ka kohe teadma kuidas sinna jõuda. Tuleb vaid minna.
