Kiri sõbrale: aeg minna reipalt vastu suvele
Igahommikune vägev lindude laulukoor on küll veidi tagasi tõmbunud, neil paarilised leitud ja nüüd on vaja pesapaikade eest hoolt kanda, et peagi ilmavalgust nägev järelpõlv võiks end turvaliselt tunda. Nii see aeg ruttab ja kiire ei ole ainult linnu- ja loomariigis. Eks tunnen vahest isegi, et kevadine päev võiks tunde pikem olla, et kõike vajalikku toimetada. Paraku on nii, et lõpetad seemnekülvi ja taimede istutamise, siis tõstab siin - seal usinalt umbrohi pead. Ja muruniiduk, vaeseke, saab juba üle päeva vatti.
Täna, kui sulle kirjutan, kärgib õues juba mitmes äike sel kevadel. Vanarahvas teadis öelda, et sealt ilmakaarest, kust esimene äikesepilv ennast üles ajab, hakkab ta kogu suve käima. Ei pannudki tähele, kust kandist see esimene tõusis, nii ootamatult ta kärgatas ja vihmapilvi oli taevas äkki täis. Jääb loota vaid, et äikesest ei saa sel suvel igapäevast külalist!
Aga elu ei koosne ainult aasta aegadega kaasnevatest tegevustest, töödest! Tavaliselt on kevad just see aeg, kus inimestevaheline suhtlus kogub tuure üles. Ju see on aegadest aegadesse nii olnud, et kevad toob kaasa mingi vabanemistunde - tahaks palju näha, palju teha.Üks vana lastelaulukese salmgi annab märku pika talve möödumisest ja kevade ootusest - "lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind" ja küllap on tähendusrikas seegi ütlus - "kalpsab nagu vasikas kevadisel aasal".
Teadlased on avaldanud oma arvamust, et inimene ei suuda aktiivselt suhelda enam kui 16 liigikaaslasega. Selle teooria kohaselt jääb alati keegi tähelepanuta, aga samas võib ka inimest jälgides leida, keda inimene eelistab. Kes on kõige tähtsamad - kas perekond, töökaaslased, sõbrad, naabrid jne? Kas ja kuidas me oma armastust, aega, tundeid siis jagada oskame? Ju igaüks peab ise otsustama! Kerge see muidugi tänapäeva maailmas ei ole, sest inimene on teadupärast uudishimulik olend ja teda huvitavad väga paljud asjad. Küllap on siis sageli nii, et aeg, mis võiks olla neile kuueteistkümnele kõige lähedasemale pühendatud, lendab tuulde mittevajalikes tegevustes.
Mind valdavad kahetised tunded, võib-olla tulenevad need vanusest. Mõnikord vajan täiesti privaatset üksiolemist: omaette lugemist, lillepeenarde kallal nokitsemist, lihtsalt istumist ja mõtlemist... Siis tuleb aga päev, kus koduõu on täis pereliikmeid, sugulasi, sõpru ja taban ennast mõttelt, et käigu see üksiolemine kus seda ja teist! Vaat see siin ongi õige ja tõeline elu!
Maikuus toimub igal aastal palju! Palju on tähtpäevi, mis oma olemuselt ei sobikski pimedasse aega. Mõneti toovad need päevad hinge heledust, aga teisalt teevad ka hellaks. Oma eelmises kirjas ei jõudnud ma emadepäevast kirjutada. Aga täna tahan sinuga, armas sõber, jagada üht ilusat lookest, mis sel päeval internetiavarustes liikus:
"Laps hakkab sündima ja ta küsib hirmunult Jumala käest - mida ma hakkan tegema selleskõledas ja kurjas maailmas? Ära karda - vastab Jumal - ma saadan sulle ingli, kes sind kaitseb ja hoiab,kes õpetab sulle oma keelt! Kuidas ma ta ära tunnen - küsib laps. Jumal vastab - ta ütleb sulle...OLEN SU EMA!"
Mõned päevad hiljem leidsin tekstikatke Karin Thunbergi´i raamatust "Kunagi ma räägin oma emast". Seegi on sügavalt mõtlemapanev!
Mul on meeles ema sõnad, mida ta lausus nii sageli, et sellest sai lausa keeld: "Ära kunagi tuhni asjades, mida sa ei mõista. Mis sa sellest saad? Ausalt, mitte midagi."
"Mitte midagi, kallis laps," ütles ta ka. "Kallis laps, tee midagi targemat."
Aga ema eksis. Ükspäev olin sunnitud minema läbi haisu ja häbi, silmagi pilgutamata, nina kinni hoidmata. Minema läbi selle kõige,lõpuni,selleni välja, mis oli muutunud talumatuks... Mõelda, kui saaksin sirutada end läbi aja ja puudutada ema kätt, kätt, mis oli alati kare - nõudepesust, pesupesemisest, rämpsust, salatoimetustest. Mõelda, kui saaksin öelda, et ma lihtsalt ei tee väljagi sellest, mis on hirmutav ja arusaamatu. Kõige tähtsam oli muidugi see, et ta oli minu ema. Mõelda, kui mul õnnestuks emani jõuda ja öelda talle seda..."
Lugesin ja mulle meenus, et ühel pühapäeval oli koguduse pastor julgustanud meid mõtisklema selle üle, millise vaimuliku pärandi jätame endast maha oma lastele, teistele lähedastele. Paraku kipuvad isegi kõige rõõmsamad ja optimistlikumad hetked mälusopis aja jooksul tuhmuma. Seepärast oleks väga suur tarkus vanavanemate ja vanemategi poolt, kui võtaksime väikese kaustiku ja talletaksime sellesse iga oma lähedase jaoks (olgu neid siis vähem kui 16 või palju enam!) midagi, mis jääks neid saatma. Ehk ei paku see noorematele hetkel huvi või tundub isegi tarbetuna, aga ükskord, kui keegi need read leiab, võib saada see suureks pöördepunktiks nende eludes. Võib-olla hoopiski toeks, mida nad vajavad. Võib-olla juhtub see viie, kümne... palju enamate aastate pärast, kui keegi meie lähedane hoiab seda kaustikukest käes nagu hindamatut pärandust, suguvõsa aaret. Nii kaua, kuni antakse siin maa peal aega, on meil tõepoolest võimalus midagi enamat maha jätta, kui vaid kord kalmukünkale kivisse raiutud nimi ja sünni- ning lahkumiseaeg . Ja et meie lähedastel ei jääks ohata nagu sellel eelpool mainitud raamatu peategelasel - kui mul ainult veel õnnestuks...
Kui mu kiri sinuni jõuab, on käes maikuu viimased päevad. Peagi asendub rikkalik õiteaeg sügava rohelusega, peagi vahetavad kevad ja suvi oma positsioone. Täpselt nii nagu looduses, nii inimese eluski - käreduse ja rahutuse päevadele järgnevad rahulikumad ja mõtestatumad. Igavene ringkäik. Rõõmustasin koos teiste oma koguduse liikmetega Nelipühi laupäeval, kui noori inimesi ristiti. Ei ole midagi ilusamat, kui inimene on jõudnud otsusele, käia oma ülejäänud eluteed koos Jumalaga! Vaatamata igasugustele vastuväidetele ja vastuseisule. Ja nii tore oli pärast facebookist lugeda ühe neiu kirja pandut "Ära hinda mind mu mineviku järgi, ma ei ela enam seal!" Sügav ja tark mõte, kas pole?
Armas sõber, nüüd on aeg minna reipalt vastu suvele ja kõigele sellele, mida tal meile pakkuda on - kellele rohkesti tööd, kellele reisimist, pidusid ja tähtpäevi. Aga kindlasti tuleb enda jaoks vahetevahel ka aeg maha võtta ja lihtsalt nautida jaanikuu sumedaid õhtuid ja öid, istuda sõpradega ja arutleda selle üle, kui kaunis on elu ja maailm meie ümber.
Soovin, et sul täituksid kõik suveks tehtud plaanid ja saaksid teoks su unistused!
