Kiri sõbrale: tuleb ootamatult üks inimene, kes ütleb, et see mida teed, on vajalik
Meie kirjavahetus kestab juba seitsmendat aastat ja eks selle ajaga olen jaganud sinuga, armas sõber, nii üht kui teist, head ja halba. Nii pika aja peale on võimalus hakata ennast kordama ja närib kahtluseussike, et kellele seda kõike vaja on.Aga siis tuleb ootamatult üks inimene, kes ütleb, et see mida teed, on vajalik! Ja nii saad jälle jõudu minna edasi!
Praegu tahan kõigile vallalehe tegijatele ja toimetajatele sedasama jõudu edasi anda ühe, umbes nädal tagasi, toimunud kohtumise kaudu! Minu ja abikaasaga rääkis noor mees, kellele ta kooliõde oli andnud lugeda meie lehe aastalõpu numbrist minu lugu. Aga ta vaimustus kogu lehest nii, et võttis kätte ja luges läbi mitu aastakäiku. Pole vist mõtet kahelda selle (õpetaja ametit pidava) noore mehe siiruses, kui ta ütles, et poleks küll osanud ette kujutada, et üks vallaleht võib olla nii põhjalik ja hea oma kajastustes.
Mida enamat võiks soovidagi!? See on ju tunnustus, kui meie vallaga mitteseotud inimene nii leiab! Ja et see kõik, mida just kirja panin, ei tunduks kuidagi väljamõeldisena, siis teadmiseks, et kooliõde, kellest kirjutasin, elab ja tegutseb iga päev Toris meie keskel. Loeb kindlasti ka praegust lehte.
Nüüd aga jätkan oma mõtetega edasi... Küttepuud kahanevad jõudsalt. Vanarahvas ütleks, et küllap valel ajal varutud. Aga kuidas sa seda tänapäeval teadki, kui oled ostja, mitte ise puude tegija! Ka elektriarvete tõusu ei suuda kuidagi pidurdada, sest talv on hoos ja pakaselisi päevi veel tulemas. Tänane päev loob siiski natuke rõõmsamat meeleolu, kuna üle pika aja särab taevas päike. Isegi mõne linnukese on päikesekiired lendama meelitanud.Äkki peaks ühe imepisikese lootuseseemne südamesse kasvama panema, et küllap jagub siinmail varsti jälle valgust ja soojust küllaga! Võiks vist isegi natukene uhkustada, et tänu nelja aastaaja kontrastidele, oleme tugevad ja karastatud. Ja rõõmustame, et meie maailma avastama läinud järeltulijad saavad hakkama nii Austraalia 45-kraadises kuumuses, kui Pariisi ja Londonit tabanud lumekaoses!
Oleme tõesti siin looduse kontrastidega harjunud. Kui jõulud möödusid laia lumesaju ja krõbedate külmakraadidega, siis uusaasta ööl õue minnes oli tükk tegu, et püsti jääda. Sulailm oli kõikjal jalgealuse lausa uisuväljaks muutnud. Seda peab nentima, et raha aastavahetusel igasuguste paugutajate ja tulesära pealt küll kokku ei hoitud! Juba tunnike enne südaööd lendas taevasse häälekaid värvikerasid ja vaesed koerad - kassid said hulk aega oma öörahu oodata. Lastele meeldis see kõik väga ja nemad oleksid kasvõi hommikuni ühe akna juurest teise juurde jooksnud, magama minekust ei olnud juttugi. Laste oskus, siiralt vaimustuda, sageli keerulisi asju lihtsalt välja öelda, teeb südame hellaks. Vahel võib siiski "lapsesuu" ka sellise sündmusteahela vallandada, mille järele elu täiesti peapeale pööratud saab. Kuulsin lugu ühest vanaemast, kellega nii juhtuski. Nimelt oli see heal järjel naine lasknud teha iluoperatsiooni, kuna tema lapselaps oli pikka aega aasinud, et mida vanemaks vanaema saab, seda rohkem läheb ta nende pere buldogi nägu - põsed löttis, lõualott ripub ja silmad laugude all peidus... Ja siis, kui naine oli operatsioonijärgsetest vaevustest üle saanud, oma uue välimusega leppimas, ütles sama lapselaps naeru kihistades, et vanaema on nüüd nende akvaariumikalaga just ühte nägu - huuled pruntis ja silmad punnitavad ... Lugu tegi kuulajatele muidugi nalja, sest jutustaja keelekasutus oli palju lopsakam kui minul siin. Ma ei osanud küll ei naerda ega nutta selle loo peale, küll aga mõtlesin kodus pikalt ja leidsin, et see on otsekui tänapäevastatud versioon ühe muinasjutu lõpust, kus eit seisis tühjade kätega oma lõhkise küna ees. Samas mõistsin, et oleme oma enesekesksuses nii kergesti haavatavad, kui isegi lapsesuu suudab meie hingerahu kõigutada. Ja kui palju on igapäevaselt neid olukordi, kus teine täiskasvanu, kes peab ennast targemaks ja tugevamaks, proovib sind nö paika panna! Kust saada abi ja ammutada jõudu, kui alla anda ei tohiks? Ei saa ega oska teiste eest rääkida. Minu jõuallikaks on vaieldamatult igas olukorras Jumala sõna! Ja mul on tuliselt kahju neist inimestest, kes isegi oma vaevades ei taha või ei oska Tema abi vastu võtta.
Jaanuarikuu ajakirjas "Teekäija" kirjutab Sadala koguduse pastor Sulev Kivastik: "... Paljud mõtlevad, et tulevad Jumala juurde küll, aga kunagi hiljem - kui elus on jalad alla saadud, lapsed kasvatatud ja koolitatud ning vanaduspõlv käes, kus enam palju muud targemat teha pole. Et kui maises elus on kõik saavutatud ja saadud, siis tuleb igavese elu peale mõtlema hakata. Kuid see mõtteviis on ülimalt ohtlik! See oleks nagu oma nooruse ja elujõu kauni õie kinkimine maailmale ja siis vanaduse närtsinud õie viskamine Jumalale, et käib sulle küll...Aga homne päev pole meie käes, meie ei tea,mis võib juhtuda meiega või meie maailmagagi. Homme - on vale sõna, kui tahame Jumala armu tunda. Otsuseid tuleb teha nüüd ja praegu..."
Uus aastaring on alanud oma tööde ja tegemistega. Palju põnevat ja uut on kindlasti ees, mis vajavad igapäevaseid otsuseid. Riigil ja valitsejatel on need mastaapsemad, meil tavakodanikena ehk tagasihoidlikumad. Aga kõik on ühtmoodi tähtsad, kui nad on tehtud eesmärgiga maailma paremaks muuta. Eelkõige aga iseennast! Veel tükk aega on õhtud pikad ja neid on mõtekas lugemisega täita. Kahtlen selles, kas ükski horoskoop või ennustus suudab panna meid positiivsemalt tulevikku vaatama. Küll olen seda meelt, et mõni hea raamat võib meid väga palju õpetada. Ja eks see ongi üks lihtsam, aga samas ka suurim, võimalus muutumiseks, kui oskad teiste inimeste poolt jagatud tarkusest õppida. Ning mitte ainult tarkusest! Küllap aitavad teiste eksimused ja veadki halvast eemale hoida. Ja ära unusta, armas sõber, et koos Jumalaga käies, on parim meie jaoks alati alles ees!
