Kiri sõbrale

Armas sõber! Praegu, kui kirjutan sulle viimast kirja sel aastal, on kohe-kohe käes kauaoodatud jõuluõhtu. Pühade ettevalmistused on peaaegu ühele poole saamas ja südames kasvab mõnus ootusärevus.

Post on toonud iga päev pühadetervitusi ja mis seal salata, iga saabunud jõulukaart teeb omamoodi õnnelikuks ja härdakski, sest kõigi nende heade soovide ja tervituste taga on ju keegi, kellega on elu meid üht- või teistpidi sidunud. Olen oma kodus aastaid valmistanud isemoodi jõuluvaniku – põiminud elektriküünlad trepi käsipuu ümber ja riputanud kõik saabunud jõulukaardid sinna tulede vahele. Endal hea tunne, kui pilk neil ikka ja jälle peatub ning pühadeks koju kokku tulev peregi saab niimoodi tervitustest osa. Ja lausa ootan seda noorema põlvkonna imestusmomenti ja igal aastal üha korduvat küsimust, et kas siis tänapäeval – arvutiajastul – viitsib ja tahab tõesti keegi veel kaarte kirjutada ja saata! Ehk tõestab see minu veidi vanamoeline ja lapselik jõulukaunistus, et inimeste hinges püsib visalt helluse ja läheduse soov. Nii nagu on püsinud jõulud, mis nagu nähtamatu magnet pered kokku toob...

Kui sa seda kirja loed, on jõulupühad taas kord möödanikuks saamas. Kes pingutab nüüd, et tähistada suurejooneliselt aastavahetust, kes kavatseb võtta aega rahulikult möödunu üle aru pidamiseks... Eks mingi plusside ja miinuste kokku arvutamine toimub arvatavasti meis igaühes. Kasvõi selleks, et vabaneda süütundest, mis on tekkinud tegemata jätmistest ja valesti tehtust. Aga ka selleks, et uued ootused ja lootused võiksid sündida. Võib – olla on mõnelgi meist põhjust rõõmustada, et möödunud aasta oma õppetundidega on meid palju paremaks muutnud! Ehk oleme suutnud säilitada rahu seal, kus enamus inimesi kurdab, et kõik on halvasti ja käest ära? Näiteid pole ju vaja kusagilt maailma otsast otsida... Ükskõik millisele teemale kutsutakse reageerima, siis kommentaarid on valdavalt kurjad ja mahakiskuvad. Vähe on neid, kes julgevad rumalustele vastu hakata, sest kardavad tuld enda peale tõmmata ja hoopiski vähe on olukordadele lahenduse pakkujaid. Vist on naiivne uskuda, et uus aasta toob muutuse paremuse poole, kui me ise muutuda ei tahagi. Aga võib ka nii olla, et meid sunnitakse muutuma läbi meie endi maailma... Ei aita siin targutamine, et olen vist sündinud valel ajal ja valesse kohta – lihtsalt ühel hetkel tuleb proovilepanek. Minu vanaema ütles ikka, et Taevaisa ei jäta inimese ühtegi soovi täitmata, olgu see siis hea või vähem hea, kiitku ta või laitku ta. Nüüd, aegu hiljem, saaan ma aru, kui õigus tal oli! Tõesti, ongi nii, et sa kas oled tänulik selle eest, mis on või halad sellepärast, mida parasjagu ei ole, aga mis kindlasti omal ajal tuleb. Mõtlesin sellele ühel jõulueelsel päeval, kui üritasime läbipaistmatus ja lõputuna tunduvas lumesajus juba mitmendat korda koduõue lahti kaevata. Meenus, kuidas mõned aastad tagasi virisesin, nagu paljud teisedki, et miks peab seda vett, pori ja pimedust nii palju olema ajal, kui ometi peaks olema talv. Teadagi on inimene olevus, kes oskab enesele probleeme tekitada! Aga nurin, ehk siis tige rahulolematus kõigi ja kõigega, pidi üks inimkonna suurematest pattudest olema...Võib ju öelda, et mis see minu väike nurin siis muudab, kellele see ikka haiget teeb! Tegelikult on elu näidanud, et kõik see, mida inimene oma mõtete ja sõnadega laia maailma saadab, tuleb mingil moel kindlasti talle tagasi. Miks siis mitte paluda Loojalt head? Paluda, et oleks kaitstud nii mina kui sina, kõik meie lähedased ja kogu meie maa ja rahvas! Veel on selleks võimalus, aga meist keegi ei tea, kui kauaks... Praegune aeg ise näitab ju, kuidas kogu maailm sõna otseses mõttes mässab. Käib võimuvõitlus hea ja kurja vahel.

Paraku ei ole olemas ühtset ja nähtavat mõõdupuud, mis annaks täpse ülevaate, kui hea või halb on meist kellelegi mööduv aasta olnud. Ei ole ka olemas tarka ennustust, kui hea või halb saab olema saabuv aasta. Aga kindlasti on olemas meie endi südametes üks mõõdupuu, mis toimib igal ajal ja igas olukorras ja mis aitab elada – see on Armastus!

Kallis sõber! Minu armastuse märgiks ja tänuks selle eest, et oled terve pika aasta – kuust kuusse – lubanud oma kirjadega olla sinu sõber, saadan sulle read ühest 1735. aastast pärit Böömimaa vendade laulust.

“Aasta viimane tund on jõudnud,
silmapilk täis tõsidust.
Varsti tornis kell on löönud,
uue aasta saabumist.
Seisata nüüd, inimene, Püha isa palge ees!
Tea, et oled majaline, aeg on üürike su käes.
Enne veel, kui sellest aastast astud
uude aastasse,
tee end puhtaks kõigest saastast,
mis on korjund hingesse.
Õpeta meid, Issand, ise päevi üles arvama,
et me tarkust südamesse
võime aegsalt koguda.”

Õnnistuste rohket uut aastat!