Kiri sõbrale
Keegi ütles, et pidi väga hea arvude kombinatsioon olema – kaks pluss null on kaks ja üks pluss üks on kaks. Mina ei tea kahjuks numeroloogiast ega ka astroloogiast eriti midagi ja ei ole ka horoskoobihuviline. Aga sellegipoolest loodan, et aasta tuleb hea! Mulle, sulle, kõigile...
On tore, et meile saabusid esimesed sulailmad ja osa lumest kadus kui vaht. Vahepeal oli üha uue ja uue saju puhul küll tunne, et varsti ei jaksa enam endast kõrgemate lumevallide otsa ühtki labidatäit visata. Vanarahva tarkust mööda on selle talve selgroog murtud, siiski on talv alles poole peal ja võib arvata, et teda jätkub veel pikaks ajaks. Ja küllap olekski väga kahju, kui ta äkki otsa saaks! Olen kuulnud, et just nüüd, kui kiire aastavahetus seljataga, ruttavad paljud pered koos nädalavahetuste puhkepäevi suusaradadele ja kelgumägedele veetma. Pole ime seegi, et just tänavune lumerohke ja vägev talv on mõnegi naise ja mehe, peale paarikümne aastast pausi, taas suuski alla panema meelitanud. Ja neid lõbusaid lookesi, mis selle julgustükiga kaasnevad, jagub rääkimiseks pere ja sõprade ringis – oi,oi kui palju... Sellest muinasjutulisest talvest jääb igaühele mingi mälestus, olen selles kindel. Mina tundsin just vanaaasta viimasel õhtul taaskord seda hella ja õrna tunnet, kui hea on olla oma koduõuel, omade keskel – kuidas piisab väga vähesest ja lihtsast, et ennast õnnelikuna tunda! Lapsed olid päeval kaevanud lumehangedesse kümneid väikeseid koopaid ja asetanud nende sisse põlevad küünlad. See vaatepilt, kuidas tulukesed läbi lume värelesid ja valgust heitsid, ei lasknud kauaks peolaua taha jääda ega teleka ees vedeleda. Ruttasime aga jälle õue, kuni saime kaudselt osa ka südaöösel toimuvast, kus ümberringi, igast ilmakaarest, lugematul arvul värvilist tulevärki taeva poole lennutati. Ikka saabuva uue tervituseks...
Sõna uus polegi vist enam alanud aasta kohta sobilik öelda, sest elu kulgeb oma tavalist rada. Isegi uue rahaga ollakse nii harjunud, et ta ei tundugi uus. Olukord on ehk vahest natuke uus! Kui enne läks prille lugemiseks ja kirjatööks vaja, siis nüüd peab ka rahaga tegeledes neid rohkem kasutama, et eurosentidest sotti saada. Aga küllap harjume!
Hiljuti tuli ühes seltskonnas kõneaineks, et eestlased räägivad aina rahast ja ajast. Et kumbagi pole iialgi piisavalt. Ja samas tsiteeris keegi E. Yongi “Ole oma ajaga kokkuhoidlikum kui rahaga, sest ajaga võid teenida raha, aga rahaga aega osta ei saa.” Arvati ka, et suurem osa meist ei suuda kinni pidada lubadustest, mida aastavahetusel endale ja teistele antud sai. Lubadused, lubadused, lubadused... Tõepoolest, mida lähemale valimistele, seda rohkem lubadusi meile antakse. Ometi! Ehk ei peaks me niivõrd kinni haarama sellest, mida teised lubavad? Ehk peaksime enam pead murdma enda lubaduste andmise või täitmata jätmise pärast? Sa ju mäletad, armas sõber, seda Juhan Liivi lugu “Peipsi peal” ja kuidas seal talumehed viimases hädas oma lubadusi jagasid? Või seda kohta Oskar lutsu “Kevades”, kus Toots õpetaja Laurilt lubadust (... kui ma ei jaksa tervet rehkendust teha,kas võin siis pool...) välja pressis? Kui need, meie oma rahva tuntud klassikalised lood, üle aegade taas kätte sattuvad, on kuidagi kurbtõsine ja halenaljakas olla, sest ega midagi pole ju muutunud. Eks me kõik anname oma elus mingeid lubadusi, sageli kergekäeliselt ja tagajärgedele mõtlemata. Lubame olla paremad vanemad, aga laste jaoks napib endiselt aega. Lubame olla paremad abikaasad, aga püüame ikka ja jälle oma nõudmised ja soovid kaasa omadest kõrgemale seada. Lubame oma eakatele vanematele olla hoolivad lapsed, aga piisab nende paarist, järjestikkusest telefonikõnest, kui juba läheme turri, et miks nad küll nii palju peavad hädaldama. Lubame olla osavõtlikumad ja abivalmimad oma sõprade, tuttavate suhtes ja ühel hetkel tunneme, et anname alla. Kas pole seejuures kummaline asjaolu, et siis, kui oleme suutnud mõne oma lubadustest täita, siis tundub see olevat lausa mäekõrguselt üle neist, mis täitmata jäänud? Ja mõni meist arvab siis, et on ise kõva tegija olnud ja mõni julgeb öelda, et on kõike suutnud ainult Jumala abiga ning kõigil meist on õigus oma arvamusele. Aga nii väga tahaks mõnegi inimese puhul loota, et kui see – meil nii kallilt käes olnud aeg – on tõepoolest suuremalt jaolt tühjade lubaduste peale kadunud ja inimene oma suures ahastuses ei tea enam millest või kellest kinni haarata, siis Jumal kuuleb meie viimast, niiöelda “röövlipalvet”. (Loe, armas sõber, Luuka evangeeliumist eestpoolt pikemalt kahest erinevast röövlist, kes koos Jeesusega risti löödi!) Aga praegu kirjutan sulle siia minuga kaasa mõtlemiseks 42. salmi: Ja ta ütles Jeesusele: “Issand, mõtle minule, kui sa oma kuningriiki tuled!” ning 43. salmi: Ja Jeesus ütles temale. “Tõesti, ma ütlen sulle, täna oled sa koos minuga paradiisis.”
Kas märkad, armas sõber, et hommikul läheb juba varem valgemaks ja õhtupimedus saabub iga päevaga natuke hiljem? Eluseadus ju – et see, mis möödanikuks peab saama, kahaneb ja annab teed uuele! Küllap näitab ennast varsti sombuste pilvede vahelt päikegi. Mõtlen sageli ikka igasuguste elu võrdumite peale. Ja ühel päeval tuli pähe, et kevadet oodates oleme kõik nagu noored emad. Nemad uurivad ultrahelis tehtud piltidelt oma lapsemaimu arengut nii suure helluse ja hoolega. Samamoodi oleme me kõik valmis lugema igat väiksematki märki kevade lähenemisest. Vahel isegi ennatlikke järeldusi tehes. Aga kõik siin ilmas on omavahel seotud ja toimib nii nagu ette nähtud ja kui selleks tuleb aeg...
Armas sõber! Kurtsid, et kartul ei taha hästi üle talve säilida ja vaja läbi sorteerida. Muretsesid, et kuidas küll sügava lumega metsas küttepuid varuda saab. Oma igapäevaste vajaduste pärast tuleb loomulikult hoolt kanda, oleme siis noored või vanad, aga ära lase muredel endast võitu saada. Kui tagasi mõelda, siis on alati lahendused käejala juures olnud! Ja vaatamata kõigele, on alati meie kõrval ka sõnapidajaid inimesi olnud.