Kiri sõbrale
Ja selle hõiskamisega kaasneb ka mingi vastupandamatu sund veeta võimalikult palju oma aega toaseinte vahelt väljas, kus käsi sirutub justkui iseenesest reha ja luuda otsima ja kus siis unustad end koristama, kohendama, kandma ja vedama...
Kui vahepeal tuleb meelde kangeks jäänud selga sirutada ja tehtut silmitsed, siis on su hing nii suures rahulolus nagu oleksid iga puhtaks saanud õuelapikese ja üleskohendatud kevadlillepeenra näol võitnud nähtamatult vaenlaselt tagasi suure aarde. Sulle, mu armas sõber, polekski vist vaja seda tunnet kirjeldada. Just sina ütlesid mulle kord, et kevadise akende pesuga on sinul kummalised lood - saad klaasid puhtaks ja iseendaski oleks nagu suurpuhastus toimunud, kuidagi kergeks läheb kõik. Tundub, et kevad ei jäta meist kedagi ükskõikseks, vaid mõjub igaühele erineval moel!
Ka praegu, kui sulle kirjutan, on põhjust kasutada sõna eriline. Alanud on Vaikne Nädal. Minu ja sinu jaoks ongi see eriline aeg, kuigi maailm elab ümberringi oma tavapärast elu ja on palju inimesi, kes mitte kunagi sellest kuulda ei taha. Pirita kloostri vaimulik, palju rännanud ja elukogenud mees Vello Salo, on öelnud: "Vaikus soosib järelmõtlemist ning vaikse nädala mõtteks ongi süvenemine elu ja surma, kurbuse ja rõõmu,teiste eest elamise ja kannatamise olemusse".
Võib-olla on neid sõnu raske mõista inimesel, kes ei tea Suure Reede sündmuste ega Ülestõusmispühade tähendust. Aga kõik võiksid teada ju, et värvitud munade koksimine ja pasha söömine, ei tee seda aega eriliseks, vaid sel päeval, üle 2000 aasta eest, võeti üles taevasse inimeste poolt risti löödud ja maha maetud Jumalapoeg. Ja on tõeliselt tore, et Ülestõusmispüha on kevadisel ajal, kus kogu loodus meie ümber kinnitab ärkamist uuele elule! Kes tahab, see näeb ja kuuleb...
Kuigi ma alustasin oma kirja, et kevaded tulevad ja lähevad, on ju siiski nii, et igas kevades on midagi eelmistega sarnast ja samuti midagi uut ning ikka ja jälle üllatavat. Kui oma lapsepõlvele mõtlen, siis oli igal kevadel selge, et kool lõpeb ära ja ei lähe kaua, kui tuleb hakata kodus aiamaad rohima, heinamaal käima, lehma karjatama.
Samas oli ootus, et kohe on tulemas põnevad suvised õhtud küla palliplatsil, kus omavahel kokku saadakse. Vanemate ainus tingimus oli - kui jaksate poole ööni palli taguda, siis peab jaguma jõudu ka vajalikke kodutöid teha!
Sageli oli külaplats tervete perekondade kokkusaamise koht, kus isad lõid nooretega pallimängus kaasa ja emad ajasid omavahel juttu, väikesed lapsed lähedal mängimas.
Ei olnud vanuselisi piire ega ammugi mitte noorte endi vahel, kuigi ka siis olid ju noored, kes linnas koolis käisid ja kes end põlisteks maakateks pidasid. Ükskõik, kui väsitav oli olnud päev või milline oli parasjagu ilm, igaõhtune kokkusaamine oli nagu "aamen kirikus"! (See oli minu vanaema ütlemine, kui ta vahetevahel torises, et peate aga jälle minema).
Tagasi mõeldes oli see lihtne, aga samas nii armas, kogukondlik elu. Siis ei lõhestanud seda veel helendavad arvutiekraanid ega reklaamidest kirevad kaubanduskeskused. Ja keegi ei kurtnud kunagi, et elu oleks igav! Vastupidiselt praegusele ajale, kus vaatamata sadadele tegutsemisvõimalustele, kuuleb ikka ja jälle noortelt inimestelt, et igav on ja midagi pole teha. Aga proovi sa midagi endistest aegadest rääkida! Saad vastuseks, et need olid vanad ajad ja vanad asjad, millega tänapäeval pole midagi peale hakata. Juba lasteaiaeas on inimesehakatis selgeks saanud moodsa väite, et elu on ja peabki olema pidevas muutumises. Ja küllap see nii ongi! Ainult mõnikord on nii raske aru saada, kas muutused on meie jaoks head või halvad. Või kas neid ikka vaja on?
Armas sõber, tänavune kevad on meiegi kogukonda toonud kaasa muutuste aja. Olen kirjutanud mõne aasta eest siinsamas Selja osaühingust ja tema inimestest seoses ümmarguse aastapäevaga. Nüüdseks ollakse teelahkmel, uute valikute ees - kas võtta vastu pakkumine osaühingut osta soovijatelt või jätkata vanaviisi.
Tänaseks ei ole see veel selge, sest ees seisavad arutelud ja kümnetele, kümnetele küsimustele vastuste otsimine, oma visioonide ehk siis tulevikunägemuse selgitamine. Selge on aga see, et ükskõik millise otsuse osanikud langetavad või kuidas olukord laheneb, siis miski ei jää enam samaks, kõik siin kohapeal muutub. Sest pole loodud veel maailmas pretsedenti, kus kõik inimesed mingis olukorras mõtleksid ja räägiksid ühtemoodi. Eriti siis, kui mängu tuleb raha ja võim...
Olen ikka omaette mõelnud, et annaks Jumal siinsele rahvale tarkust arukaid otsuseid teha, nii palju kui see meist oleneb! Piiblisõnagi ütleb, et peab olema arukas majaperemees, oma vara haldaja, et õnnistuse asemel ei tabaks meid hukatus! Eks see tähendabki, et nüüd peab igaüks leidma selle enda jaoks parima lahenduse. Aga samas seisab sellinegi sõna, mis on üsna lohutav, et kui meile suletakse ühed uksed, siis on kindlasti avatud juba uued ja küllap lahenevad raskemadki probleemid, kui oleme ise avatud hoolivusele ja üksteise mõistmisele. Viha ja vihkamine hävitavad vaid meid iseendid, see on vana tõde.
Lõpetuseks üks väike mõistujutt! "Elasid taluõuel kõrvuti kana ja kukk. Kana munes oma munad iga kord erinevasse paika ja kui tuli aeg hauduma minna, siis ei leidnud ta pesakohta üles. Lihtsalt kaval harakas oli munad ükshaaval tema järelt varastanud. Kana jooksis ennast hingetuks ja suri kurbusesse. "No küll üks kana võib ikka loll lind olla," jõudis aiateibas kirevaid sabasulgi keerutanud kukk mõelda, enne kui kull ta lennule kaasa haaras."
Armas sõber! Alati, kui olen kirja teele saatnud, jääb midagi südamele kripeldama nagu oleks midagi tähtsat pooleli jäänud või sootuks ütlemata. Vist sellepärast, et iialgi ei tea, mis sündmus järgneb olnule ja mis meid ees ootab. Üks on aga üsna kindel, pikk talv sai üle elatud ja nüüd tuleb täie hooga kevadtöödele pühenduda! Ja ikka rõõmsal meelel!
