Hea ja lihtne on meelde jätta, et enne jõulupühi on alati neli advendipühapäeva. Ning kui lugeda pühapäevi enne 1. jõulupüha, mis on alati kindlal kuupäeval - 25. detsembril, siis saamegi kätte nii advendiaja kui ka kirikuaasta alguse.

Ladinakeelne sõna „adventus" tähendab tulemist, ehk siis Kristuse tulekut inimeste keskele. Seda nii kord kunagi ammusel ajal, millest Piibel meile kõneleb, kui ka nüüd praegusajal, mil aasta kõige pimedamal ajal me ootame millegi rõõmustava saabumist. Ning kindlasti on siin sisaldumas ka tuleviku sündmustikku ning ootust, millest meile veel miskit teada pole.

Meie advendiaja juurde kuuluvad kindlasti advendiküünlad, neli ühepikkust küünalt, millest igal pühapäeval üks juurde süüdatakse. Mida pimedamaks läheb päev, seda rohkem küünlavalgust ning loodetavasti ka seda rohkem valgust jasoojust meidki ümbritsema. Miks mittekujutleda endidki küünaldena ning sedaikka selleks, et valgustada kaasteelisesamme.Advendiküünalde tava ise kui selline onalguse saanud paarsada aastat tagasi Saksamaalt.

Advendipärgki, mis küllap paljude kodude uksi jõuluajal kaunistamas,pärineb umbes samast ajast Saksamaalt, täpsemalt Hamburgist, kus ühe hooldekodu juhataja riputas oma hoolealuste rõõmuks igihaljastest okstest valmistatud pärja lae alla. Komme pärjad uksele riputada pärineb aga II maailmasõja järgsest Ameerikast.

Veelgi uuem tava, mis eriti lastele meeldib, on advendikalender. Seegi tava on oma alguse just Saksamaalt saanud. Rannu kirikus saab sellel aastal siis esimene advendiküünal süüdatud 2. detsembril. Ning juba õige mitmel aastal on seda tehtud lastepärasema teenistuse käigus. Neljanda advendi küünla süütamine aga on sellel aastal plaanitud pisut teises kohas, nimelt Rannu Rahvamajas, mil siis 23. detsembril saab teha piduliku sissejuhatuse jõuluaega, lauldes üheskoos jõululaule. Ikka selleks, et hääled jõululaupäevaks lahti lauldud oleks.

Õnnistatud peatselt saabuvat advendiaegasoovides,