Kirjanik Siiri Laidla mängis Ardu Koolis nukkudega
Teine õppeveerand on just alanud, kui Tartu bussilt astub maha silmatorkava vanaaegse kohvriga daam ja suundub Ardu koolimajja. See on Siiri Laidla, kes kirjutanud lastele mõnusaid raamatuid tontidest, raamatukogus elavast nõiast ja lastest endistki.
Ardu Kooli lapsed on saalis ja ootavad juba kohtumist. Varasügisest saati on nad raamatukogutundides tuttavaks saanud Siiri Laidla raamatute tegelastega, seetõttu tundub kohe, et kokku on saanud tuttavad. Kirjanik on saanud vaevalt juttu alustada, kui juba tulevad lastelt küsimused. Siiri Laidla, kes elanud kogu elu Tartus, näitab oma põnevat kohvrit.
Sellist, mida leidub veel vahest vanaemade kapi otsas. Sellele on maalitud ilusaid lilli ja liblikaid, selle sees elavad põnevad tegelased. Kohvril on kiri: Nukkude Kodu. Lapsed nihelevad põnevusest. Siiri Laidla aga laseb lastel rahulikult oodata ja räägib kohvrist.
Lapsed saavad teada, kuidas kooliplika Siiri terve suve sama kohvriga pioneerilaagris veetes koduigatsusest emmele-issile kirju kirjutas. Ikka paberile, pastakaga ja margiga ümbrikusse. Nii see sidepidamine tol ajal käis. Seetõttu harjuski Siiri kirjutama. Lapsed jäävad tõsisemaks. Siis avab ta lõpuks kohvri ja sealt ilmub välja julge jänes, käes porgand. Kohe saavad lapsed koos jänesega laulda ja tantsida. Esimene haigutus on sellega tõrjutud.
Siis saame teada, et Siiri Laidla oskab ka hästi joonistada. Üllatusena kuulen minagi, et oma raamatutele pildid ja kaaned on ta ise joonistanud. Ja enne veel, kui ta lastele kirjutama hakkas, joonistas ta paar pildiraamatut, mille järgi vene lapsed eesti keeles jutustamist õpivad.
Lastele näib esineja meeldivat. Ta julgeb ka saalitäie laste ees üksi laulda. Unelaulud on tema lemmikud. Ta palub lastel silmad kinni panna ja alustab pehmel häälel unenõidumist.. Lapsed kihistavad, piiluvad ühe silmaga ringi, kaks poissi haigutavad päriselt.
Kohvrist ilmunud nukk Rosaalie saab aga laste lemmikuks. Tema on raamatukogunõid. Väikeste tüdrukute näpud lausa kibelevad katsuma nõia pitsilist kleiti ja kaelas rippuvat pikka pärliketti. Rosaalie võib lastele sügelised püksi nõiduda, eriti aga hakkavad need külge lastele, kes ennast arvuti taha unustavad. Nukud on Siiri Laidla enda tehtud ja tõuke selleks andis kunagine töötamine lasteaias. Kui laste kõhud eesootava söögiaja tõttu pilli ei lööks, võiks tore kohtumine veelgi kesta. Aga aeg on otsas ja lõpetuseks laulame-tantsime kõik koos lõbusat konnarokki.
Siiri Laidla ei kiirusta veel lahkuma ja nii saavad soovijad ka autogrammi. Need, kel kõhud juba täis, mängivad nukkudega. Kes viitsib veel kuulata, saab teada üht-teist huvitavat: näiteks, kuidas külaskäigust Haapsalu raamatukokku sündis raamat „Raamatukogunõid Rosaalie"
Suur tänu siinkohal Ardu raamatukogu juhatajale Maarika Liepkalnsile, kes Siiri Laidla külla kutsus.
