Teisena nägime Mehhiko punapõlv-linnutapikut. Saime teada, et isased elavad 6-8 aastat ja emased kauem: üle kümne aasta vanaks. Kolmandana ilmutas end reisikotist Brasiilia valgepõlv-linnutapik. See ämblik püsib juba siledal pinnal. Eluks vajavad nad niiskust ja sooja kliimat. Neljandajana näitas end Mehhiko linnutapik - roosa, kolme kuu vanune. Saime teada, et ämbliku sugu polegi nii lihtne määrata, seda saab teha kuskil alates 5. eluaastast. Viiendana jõudis õpilasteni veelgi noorem, kuuvanune Peruu linnutapik, kelle võrk valmib kiiresti, paari päevaga. Suurte ämblike seas inimesele eluohtlikke liike pole, kõige mürgisem on Must lesk, kelle hammustus on surmav.

Toomas Pranstibel alustas madude kasvatamisega ja vaatas esialgu neile viltu, kelle kasvanduses olid ämblikud. Nüüdseks on teised meeleolud: uusi isendid tuleb osta välismaalt, kus on harrastajate ring suurem ning hinnad soodsamad. Ämblike tunnus: kaheksa jalga; sädelev imepeen ämblikuniit - üks tugevaid materjale looduses. Ämblikuniit koosneb peamiselt valkainest, selle valmistamiseks tuleb kulutada suur osa toidust.

Seekordses loodustunnis tutvusime suurimate linnutapiklastega, neid elab troopikas ligi 600 liiki. Jahti peavad nad hämaras. Tulevikus, kui keegi meist võtab ette pikema reisi uude paikkonda, tasub enne lahti teha looduseraamat. Koolikell lõpetas loodustunni, tänusõnad Toomas Pranstibelile. Lapsed said teada üht-teist ämblike elust, toitumisest ja käitumisest ning vastused oma küsimustele.

T. Pranstibel vestlusringis oma kogemusi jagamas. Foto: Jaan Viska