Tema uurimispiirkonnaks on olnud Vaivara kihelkond, Narva- Jõesuu. Tema aktiivsel organiseerimisel on Narva-Jõesuusse paigutatud 15 mälestuskivi ja -tahvlit eesti kultuurilukku kuuluvatele inimestele.

1992.a sai Virve Orav Virumaa missioonipreemia ja kaks aastat hiljem esimese kodu-uurijana vabariikliku kultuurkapitali preemia.

23.veebruaril 2001.a. autasustati proua Virve Oravat Valgetähe Ordeniga. Ordeni andis üle Eesti Vabariigi president Lennart Meri isiklikult.

2010.a avaldas Virve Oravale austust ka tema kodulinn – temast sai esimene Narva-Jõesuu Aukodanik.

Virve Oravast on vändatud lühifilm “Naine eesti kultuuriloos”. V. Orava töid on Narva Muuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Teatri-ja Muusikamuuseumi, Rakvere Muuseumi, Põlevkivimuuseumi, Eesti Kodu- uurijate ja Genealoogia Seltsi arhiivides. Virve Orav tegi lahti Ida-Virumaa koduloo uurijate poolt väljaantavate raamatute sarja – tema sulest on ilmunud: “Matkateed Narva lähistel” (1991.), “Narva-Jõesuu kodu-uurija pilguga” (1993.), “Vaivara kodu-uurija pilguga” (1998) ja “Narva-Jõesuu, mu kodu”.

Ta on olnud aktiivne osaline Udria dessandi samba taastamisel ja oma kodu-uurimusliku töö õpetaja – August Martini mälestuse jäädvustamisel Vaivara mail.

Vaatamata mahukale aktiivsele avalikule tööle, mis on suunatud oma kodukoha hüvanguks on Virve Orav olnud hea abikaasa, hoolitsev ema ja hiljem hea vanaema ja vanavanaema. Virve ja Olaf Oraval on nüüdseks juba kaks täiskasvanud tütart, lapselapsed ning lapselapselapsed.

Virve ja Olaf on olnud abielus juba 57 aastat. Tänapäeval tuleb selline pikk kooselu aina harvem ette, seepärast küsimegi perekond Orava käest, milles seisneb pikka kooselu saladus?

Sellele küsimusel vastavad Virve ja Olaf nagu ühest suust: “Et koos elada peab olema vähemalt üks ühine huvi. Pidepunkt, mis seoks.”

Virve Orav: “Meie ühiseks huviks oli male. Toona ei olnud ei televisiooni ega internetti ja inimesed oli sotsiaalsemad, suhtlemisvalmimad.”

Olaf Orav: “ Tänu malele, kui nii öelda võib, saimegi me tuttavaks. Virve oli Males nobe käsi, ta mängis alati esimeses lauas. Ja kui me kurameerisime käisin ma tema pool külas malelaud ja nuppud kaasas. Nii areneski suhtlus, tekkisid tunded, tuli abielu, mis kestab siiamaani.

Virve: Nooruses mängisime veel bridži. See on ka põnev kaardimäng.

Olaf: Oo muidugi bridž. Selleks on alati vaja nelja mängijat. Meie juures kodus on käinud bridži mängimas Kaarel Ird, Illar Kärner ja paljud teised Narva- Jõesuus oma puhkust veetnud inimesed.”

Virve Orav: “ No ja muidugi peavad olema kompromissid ja ühised kohustused ja vastutus. Kui meie lapsed olid väiksed töötasin ma toonases Kolhoosidevahelises sanatooriumis (tänapäeval SPA Narva-Jõesuu) raamatukogus. Töögraafik oli selline, et tuli tööl olla ka õhtupoole. Lapsed käisid koolis. Siis oli Olaf see, kes käis koolis lastevanemate koosolekutel ja oli lastega kodus. Pärast koduseid toimetusi tuli ta mulle tööjuurde vastu.”

Olaf: Üldse kui me noored olime oli elu kuidagi teist moodi. Narva-Jõesuus oli näitering. Meil olid lavastused, millega me käisime esinemas ja see oli lõbus. Kõik me oli siis vabakutselised näitlejad, keegi meile selle eest palka ei maksnud ja kuidagi kohustuseks ei olnud.

Virve: See oli tore aeg, õhtul peale tööd tulla kõik Kuursaali kokku ja hakata näidendi kallal tööle. Näitering oli toona paljudele inimestele hobby. Ja see oli lõbus ning minu arvates põnevam kui lihtsalt televiisori ees istumine.

Kas tänases päevas oleks see võimalik, luua Narva-Jõesuu näitering ?

Olaf: Teoreetiliselt on see võimalik võibolla leiduks isegi aktiivsemaid linnlasi, kes tuleksid kokku ja paneksid pead tööle. Kuid linnas puudub nn materiaal-tehniline baas. See tähendab, et ei ole kohta kus koguneda ega lava kus etendust etendada. Narva-Jõesuule oleks hädasti vaja oma kultuurimaja või rahvamaja.

Virve: Ja muidugi peab olema inimene, ma mõtlen näitejuhti, kes on valmis seda tööd tegema.

Kust sai alguse huvi koduloo uurimise ja sugupuude koostamise vastu?

Olaf: Virve sai suguvõsade uurimise pilgu kuulsalt suguvõsauurijalt August Martinilt.

Virve: Jah nii see oli, alguses ma kuulasin teda, seejärel tekkis huvi ja pensionile jäädes mõtlesin proovida kätt sellel alal. Olaf on olnud mulle alati toeks, ta on aidanud mind, ka sugupuude koostamisel ja uurimisel. kokku oleme teinud ligi 80 sugupuud graafiliselt on enamuse kujundanud Rein Mägar.

Olaf: See on väga oluline, et inimene teaks oma juuri. Kui ei tea juuri ei kasva võra on üks selline tarkus.

Virve: Ma olen alati öelnud, et elu on kõige huvitavam asi, mis inimese elus on. Pange kirja, mida tea näete, mis teiega on juhtunud. Tehke seda kohe, sest hiljem on see ununenud.

järgneb