Koera päev – esimene Iisakus
Koeri oli sel pühapäeva hommikul staadionil koos kuusteist, pealtvaatajaid, kel enamusel ka koer kodus, tuli uudistama mitukümmend. Kõige rohkem oli platsil lambakoeri, veel oli kaks Moskva valvekoera, keda peremees tõi kohale igaks juhuks kordamööda, üks Alaska malamuut, kes peremehe sõnul ei haukuvat, vaid ulguvat Kuu poole ja aegajalt üritavat külakoerte haukumist matkida, kaks taksikoera ning paar koera, kes võetud koerte varjupaigast ja kellele mõistagi siniverelise koera pabereid kaasa anda ei olnud. Aga see pole peamine. Nagu koeraomanikud üksmeelselt rääkisid, võetakse koer majja eelkõige valvajaks ja sõbraks-seltsiliseks. Näitustel käimine ei ole ega peagi olema põhiline põhjus.
Kui koerad olid üksteist põhjalikult üle nuusutanud ja oma häält igakülgselt demonstreerinud, jäädi üpris rahulikuks. Hannes rõhutaski, et koer peab õppima viibima võõraste inimeste ja teiste koerte seltskonnas. Siis võib teda julgesti endaga igale poole kaasa võtta kartmata, et purelemiseks läheb. Külla olid tulnud staažikad koertekasvatajad-treenerid Jevgeni Kaverin, Eduard Aun, Heiki ja Margarita Vilded, kes demonstreerisid oma kasvandike oskusi ja jagasid õpetust, kuidas koera treenida. Päris põnev oli. Hinge kinni hoides jälgiti, kas üsna staažikas pommikoer leiab ikka lõhkaine üles. Otsimine ei läinud nii ruttu, kui pealtvaatajad lootsid, aga lõhkeaine sai leitud! Staadionile oli üles pandud ka poom ja kohalikud koeraomanikud võisid oma lemmikuid utsitada poomil kõndima ja istuma. Enamusel tahab tasakaalu hoidmine veel harjutamist, aga ega see lõbu vähendanud!
Olgugi, et koerasõprade seltsingu moodustamisest sel korral veel asja ei saanud, ei jää taoline koerte ja inimeste kokkusaamine Iisakus ehk viimaseks ja küllap julgevad seekordsed pealtvaatajad edaspidi ka oma lemmiku seltskonda nautima tuua.