Koeru Holaöö lõpetas maagilisel numbrikombinatsioonil: 11.11.11.
Koeru Kaja: Sul oli väga maagiline Holaöö oma üheteistkümnetega. Kas ma sain õigesti aru, et see jäi nüüd viimaseks? Mis põhjusel?
Thea Kristal: HOLA tähendab hobi korras laulude loomist-esitamist, see on südame hoiak väljendada end laulu kaudu. Holaööl on alati olnud mingi teemapealkiri. Et üritusel oleks meeldejääv ja ainukordne oma nägu ja et ta pärast kogu sarjast ereda mälestusena eristuks. Seekord lihtsalt trehvas olema 11. Holaöö ja ka oli võimalik sobiv toimumisaeg ning peal-kiri sellega haakuma panna.
Tegelikult oleme me juba enne ka mõelnud, et enam ei tee, sest ... üritus ei too majanduslikku kasu, vaid neelab raha. Siiski - muusikute innustamiseks ja nende omavaheliseks lõimimiseks on taolist loomefestivali väga vaja. Kas see aga peaks just tingimata Koerus toimuma, on iseasi.
Täpselt samasuguse majandamismure ees seisab teinegi suurepärane loojate laulupäev Järvamaal, „Südamelaul". Kui süda ei sunniks, ei toimuks toogi üritus enam. Aga kuuldavasti ... Eve juba jälle loob:) Kahju, et kogu maakond ei tee taoliste sündmuste loomisel koostööd, ei näe kusagil toetust, pigem on tunda konkurentsi ja kadedust. See on väga kummaline olukord (Järvamaal?), sest et tegelikult ju võidaksid muusikarõõmust kõik. Küllap see polegi ainult muusikasündmuste korraldamise puhul ainult nii, kui toetamine ja ühtsus toimiksid, oleks rõõmu pärast kõigil.
K.K: Millal oli Holaöö kõrgaeg?
Thea: Koeru Holaööde kõrgaeg oli aeg, mil vabariigis ei toimunud taolisi festivale, ehk siis juba esimesest holaööst alates (1996) kuni kapitalismi „õitsema hakkamiseni" - kultuuri müügioskuseni (2004?). Siis avastati äkki, et selline siiras ja vahetu hingelaul on väga hästi müüdav kaup ja parimad folkarid said etteastumise võimalusi Viljandi folgil ja mujalgi. Jaan Tätte näide manageride müügioskusest on lausa kurioosne. Seda, et Tätte on võrratu, sai meie Holaöö publik nautida juba aastal 2002. Veelgi enam, - meie saime temaga koos laulda, teda „näpuga puudutada" ja kuulata tema võrratu „Olla võiks nii..." laulu esmaettekannet.
Eraldi grupi holaöödest aga moodustavad ilmselt Urmas Alenderile pühendatud kontserdid. Siia tuleb liita ka Paides toimunud Alenderfest (2000). Neil sündmustel oli täiesti omalaadne nägu, midagi pisut lähemal lustakatele Holaöödele nagu 5. sünna, Protesti- ja poliitlaulude ülekuulamine või Folgiarmee väliõppused Väinakal.
Tegelikult võib vist öelda, et Holaööst osasaanute jaoks kestis kõrgtunne ka sellel korral. Igatahes muusikud ise armastavad seda pidu väga ja tegelikult ei taha nende ühisjämmimine ka järgmiseks koidikuks kuidagi otsa saada.
K.K: Milliseid esinejaid Sa seekord eriti esile tõstaksid?
Thea: Seekordsel, 11. Koeru Holaööl oli suurepärane esitaja „vanadest" muusikutest Heilo Aadla. Tema ei ole mu lootusi kunagi petnud, - alati on tal uus loovnägu ees, ainult südametunnistus asub kindlana samas kohas. (Pisut tagasihoidlikumaks jäi tänavu valsimeister Tiit Born).
Uue generatsiooni laulikutest olid vahvad Tarmo Pärn ja Kaupo Torim ning väga paigas on ka ansambel Jahimehed kõla ja sõnum.
Rõõmu valmistas muidugi ka väikese Koeru nii suur esinejatearv - 12. Madis Bobrovski loojaanne on täiesti arvestatav! Omaette nähtus on Rakvere koosseis IGÜ, kelle liider Marge Tombach/ Torge Mambach on esimesest Holaööst saadik ja alati kõiki üllatada suutnud. Tegu oleks peaaegu iga kord nagu erineva miljonhäälse inimesega. Ja siis muidugi meie peaesinejad. Kõik nad olid täiesti eripalgelised. See on ka holaööde eesmärk olnud, näidata, kui rikkalik ja mitmepalgeline on meie pisikese Eesti holamaastik.
Kadi Uibo - meditatiivne helimüsteeriumi sisenemine, mingi eestlasele täiesti uus idamaine tunnetus - väga ja väga lummav. Marilyn Jurman - vallatu siira hingega looja ja tema omamoodi muusika, mis pisut ehk kannatas seekord bändi puudumise tõttu (Mantra Gora). See-eest lavaliselt väga nunnu.
Ja lõpuks see kõige - kõigem - MARI KALKUN - neiu, kelles laulab meie esivanemate hing ja elustuvad regiloitsud. Täiesti professionaalne folgi tase koos esitajakarma ning sügava elutarkusega hämmastavalt noore inimese sees. Ma arvan, et Mari ja tema loomingut ootab ees suur tulevik, õnneks on tunnustused juba ka tulnud. Mari on tajunud esinedes väljaspool meie keeleruumi, et tema muusikat mõistetakse, saamata aru täpsest keelelisest sõnumist. Ilmselt suudab Mari pakkuda mingit ühtset ürgset alget, mis tema arhailise mõjuga muusikas tugevasti esile tuleb. Ehe Eesti Helin, - ütleksin ma Mari Kalkuni ja tema muusika kohta.
K.K: Mis muutub Järvamaa (Eesti) muusukamaastikul, kui enam Holaööd ei ole?
Thea: Ilma Holaöödeta ei muutuks Järvamaal arvatavasti midagi, sest et need vähesed, kes on enese jaoks avastanud taolise siira autorilaulu kui hinge balsami, need küllap ka leiavad võimalusi külastada analoogseid kontserte kultuurimekades. Küll aga vaevalt saab kusagil korduma see imeline festivaliatmosfäär, mis Koerus tekkinud on. Siin on muusikute enestegi jaoks tekkinud ühiste mälestuste aegruum - lugu, mis kõnetab ja tähendust omab. Seetõttu arvan ma, et holaöö laulikute jaoks on festivali lakkamine kurb nagu igasugune kaduvikutaju.
Mari Kalkun oli see, kes paljusid muusikaüritusi näinuna ütles: "Ärge mingil juhul sellist aurat omavat sarja lõpetage, see on siin täiesti eriline, müstiline atmosfäär." Mari rääkis väga positiivses võtmes Holaööst ka oma Fantaasiasaates ja lasi muusikaliste näidetena Heilo Aadlat ja IGÜ-t.
K.K: Kas sellistel muusikutel, kes Holaööl esinevad, on oma alternatiivne väljund?
Thea: Alternatiivne väljund on enamikel taolistel loojatel vaid piirkondlik (nagu minul .... olen 20 aastat Järvamaal elanud ja ma küsin ... mitut mu paarisajast laulust te teate?). Enamasti jääb kuulsusrikkaks tähelennuks puudu tiim, kes vormib eduks nii teosed kui lavasõu, kes reklaamib ja müüb. Enamikel laulikuist on vaid laulikuanne ja igatsev-helisev üksildane muusikuhing.
K.K: Mõlgub Sul peas mõni uus projekt seoses muusikaga?
Thea: Edasised plaanid? Seni, kuni veel Koerus olen, seni võib juhtuda, et Holaöö sünnib umbes sellisena, nagu ta põhimõtteliselt on olnud. Seda muidugi ainult juhul, kui kultuurimaja väsimatud töötajad selle suure töö jälle ette võtta tahavad.
Kui aga saatus tahab, et ma jälle kord kodulinna Tartusse naasen, siis võib juhtuda, et aitan seal luua midagi sellist, millest minu jaoks kõik alguse sai. Autorilaulu festivalid on Tartus ja tema kõrgkoolides ning teatrites vahelduva eduga kogu aeg toimunud, aga ütlen ausalt - niisugust aurat nagu oli omaaegsetel Kevadkontsertidel, Lasteteatri folgiõhtutel ja meie Holaöödel, ei ole ma seal viimasel ajal küll kohanud. Seega - võimalusi veel on ... imet luua.
