Tegelikult on vahetusaasta kulgenud üsna selle skeemi kohaselt, mis enne vahetusaastale tulekut eelorientatsioonil kümneid kordi kuuldud sai. Mulle oli alguses kõik uus. Ka mina olin kõigile huvitav nagu võõramaalane ikka, ehk pisut midagi eksootilist. Ja muidugi ei osanud ma alguses peaaegu üldse prantsuse keelt. Lennujaama jõudes, kui host-isa ja host-vend (host = vahetus) mulle vastu tulid ning põsemusidega mind tervitasid, olin üllatunud, sest polnud mõelnudki, et ka Belgias neid tervitamisel kasutatakse. Nad hakkasid kohe suure huviga küsimusi esitama - vaatasin küsiva pilguga otsa, sest ma ei saanud mitte midagi aru, mis nad rääkisid.

Niisiis rääkisin aasta alguses peamiselt inglise keeles. Kusjuures, minu nimi põhjustas alguses palju probleeme, sest kui keegi mu nime küsis, siis iseenesestki mõista ei öelnud ma seda prantsuse põriseva r-iga. Niisiis, peaks ütlema, et enamiku frankofoonide jaoks kõlab minu nimi r-tähe tõttu hääldamatuna. Nüüdseks sellega juba harjunud olles, olen ma küllalt igasuguseid variante oma nimest kuulnud.

Inglise keelt räägitakse vähe

Ka koolis oli alguses keelega väga raske. No kuidas sa seda ajalugu õpid, kui sõnagi aru ei saa, mida õpetaja tahvli ees räägib. Nii möödusid tunnid üsna aeglaselt vihikusse animeeritud õpetajaid või muid tegelasi joonistades. Eks igaühele on see erinev, aga ka uute kontaktide loomine oli mulle alguses väga raske. Jah, siis kui tuli ette keegi, kes inglise keelt pisut rohkem mõistis, oli tegelikult lihtne jutule saada, aga ega prantsuse keelt kõnelejatele, vähemalt enamikule neist, kellega mina olen kokku puutunud, inglise keel just lemmik ei ole.

Jõuludel muutus olukord minu jaoks juba paremaks. Vahetusõe ja -vennaga sain kohe algusest peale üsna hästi läbi. Lihtsalt alguses oli vahetusõega - tegelikult ka vahetusisaga - keeruline suhelda, sest kumbki neist ei rääkinud inglise keelt. Aga niipea kui hakkasin prantsuse keelt mõistma ja rääkima, läks suhtlemine palju lihtsamaks. Kuna mu pere on kakskeelne, mõistan nüüd ka pisut hollandi keelt - see on minu jaoks segu inglise ja saksa keelest ning palju sõnu on täpselt samad, mis Eesti keeles, või siis sarnased.

Linlase mõistes (olen ju Tallinnast pärit) on minu kodu siin täiesti maakoht. Samas ei tähenda maal elamine üldsegi mitte seda, et inimesed poleks jõukad. Vastupidi, ma lihtsalt ei taha teada, mis summasid nad siin bensiini peale kulutavad, et oma eludega toime tulla, sest bussid koduukse juurde ei tule ja graafikut liiga tihedaks just pidada ei saa. Pisikesi külasid on aga vist terve Valloonia täis tipitud ning ühes sellises elan ka mina. Kui alguses tundus see mulle pisut veider, siis nüüdseks olen juba täiesti ära harjunud, et aknast avaneb vaade lehmakarjale, jalutama minnes tuleb ikka teel mõni hobune vastu (üldjuhul siiski peremehega) või siis nii mõnedki hommikud olen üles ärganud eesli kisa peale. Kuna meil on siin väljaku mõõtu hoov, saab vahetusvend siin rahulikult oma jalkamatšid sõpradega maha pidada.

Arendav aasta

Üks silmatorkavalt hea asi vahetusaasta juures on olnud see, et olen saanud juurde palju tutvusi üle kogu maailma - nii Belgias kui ka igal pool mujal. YFU üritusi vahetusõpilastele on vahetusaasta jooksul olnud päris palju. Reisid on minu arvates need, mis meid, yfukaid, lähedasemaks muudavad. Näiteks oleme käinud Kölnis ja Pariisis, mis oli eriti tore.

Belgia toidukultuurist rääkides on vist kõik kuulnud Belgia suussulavast šokolaadist, mida see tõesti ka on, aga see siiski ei tähenda, et nad seda siin kogu aeg sööksid. Samas, kui ma Brüsselis mõne trühvlipoe kõrval elaks, sööks vist küll. Kuid friikartulid kuuluvad tõesti ühe belglase igapäevasesse menüüsse ja fritüür on koduköögis täiesti tavaline ning olema pea igas peres. Rääkimata friterie'dest (tõlkes ilmselt friikartuliputkad), mida võib leida iga nurga pealt - ka sellises maakohas, kus mina elan. Kui ma ütlesin, et Eestis saab friikartuleid osta peamiselt ainult kiirtoidukohtadest ning koduse fritüüri omamine pole tavapärane, olid nad hämmeldunud.

Tunnen, et olen selle vahetusaasta jooksul tohutult arenenud. Koolitarkuse ja kultuuri kõrval, mida siin olles tundma olen õppinud, on keeleline areng pannud mind loovamalt mõtlema ning hulgaliselt igal pool seoseid nägema. Ma oskan näha kaugemale oma ninaesisest, olen õppinud, et kõik ei mõtle ühtemoodi. Olen muutunud palju tolerantsemaks ning erinevates olukordades karastunud.

Nagu keegi endistest vahetusõpilastest YFU eelorientatsioonil mainis: «Oma koju pöördute te tagasi palju raskema pagasiga kui vahetusaastale minnes. Aga selle pagasi raskust ei saa te mõõta materiaalselt.»