Kohalikud käisid kaemas tähtsaid ja huvitavaid paiku Sinimägede külje all

Sinimäed on meie sõja-ajaloo märgiline lahinguväli, mis on üsna hästi tuntud. Aga ka Sinimägede külje all on paigad, mälestuskivid ja lood, mis sama tähtsad ja huvitavad.

Kõike seda tuli 7.septembril kaema ilmatu hulk rahvast, nii et julgen öelda, et nii suurele rahvahulgale pole enne ekskursiooni tehtud. Tallinnast oli kohale sõitnud nii suur buss kui ka mikrobuss, meie rahvast sai kaks mikrobussitäit.

Alustasime Sinimäelt Utriasse. Saime teada, miks ametlik nimi Udria, kohalike jaoks aga ainuõige Utria nimekuju: ikka selle murdekeele pärast. Käisime taastatud Utria Vabadussõja ausamba juures, et rääkida Vabadussõja Utria dessandi lugu.

Siis jätsime bussid tee äärde ja kõndisime  endisesse Kotšnevi parki Utria dessandi saabumise radadele. Sellest 19. sajandi suvituspaigast pole just palju järgi, aga Udria oja voolab ikka  kuni 20 m sügava sälkoru põhjas ja kõrge kallas on uhke. Paljastasime ka Mummasaare nimesaamise loo.

Peatusimee Teise Maailmasõja Meriküla dessandi mälestusmärgi juures. Mida on selles paigas rääkida? Lugu dessandist, mis hävis 90% ulatuses ja andis ainest propagandasõjas. Lugu  rannapatareist, mille ehitamist alustati Esimese Maailmasõja ajal, mille teenindamiseks rajati Auvere jaamast raudteeharu ja mida vaatamata positsiooni muutmistele ei kasutatud. Aga see on ka nostalgia koht-Meriküla kui suvituspaik. 

Narva-Jõesuu tervitas meid kuurortlinnale sobiva päikesepaistega, kuid kuursaali paremate päevade saabumise kohta ei oska meist keegi kosta. Nii sai ikka loetud mälestusi tsiteeritud, et kui uhke ja naudisklev see kuurort ikka oli.

Peatusime Tõrvajõe lähistel. Heal lapsel mitu nime, nii on seda piirkonda ka Riigikülaks ja Vaasaks kutsutud. Räägime Riigiküla Vabadussõja ausambast, mida soovitakse taastada.... Kõnnime vee piirile, et kaeda betoonmürakat, mis on järele jäänud vabariigi aegsest liinist ja uudistame Teise Maailmasõja Riigiküla positsioone.

Tagasiteel sõitsime üle sõjas hävinud Peeterristi kiriku koha ja möödusime Laagnast, kus oli Karl XII viimane peatuspaik enne Narva lahingut.

Nii me siis nelja bussiga liikusime ja taastasime Vaivara kui turismipiirkonna nime, pakkudes kaunist loodust ja lugusid, mis täis dramaatikat.