Kohila tüdrukud rääkisid oma lugu tantsides
Uudne ja eksperimentaalne tantsuetendus oli järjekordne tõestus isetegemise imest, mida suudab korda saata kogukond, seekord Kohila noorte tantsukogukond, mille eestvedaja on Kairis Kontus ja tema liikumisrühm „Ilus rüht", kus tantsib ligi viiskümmend 7- kuni 14-aastast tüdrukut. Lisaks nimetatud tüdrukutele teevad lavastuses kaasa ka rahvatantsurühma poisid ja peotantsijad tantsuklubist „Twist". Tantsud lavale toomisel olid abiks Silvia Purje, Maris Laev, Ulvi Mägi, Jane Kensap- Künnapas, Maido Saar jt.
Millest lugu räägib?
Õpetaja ja tantsutreener Kairis Kontus on kokku pannud ja lavastanud, emakeeleõpetaja Ingrid Oksaar kirjutanud loo ühest tüdrukust, Miinast, tema kasvamisest, kujunemisest, eluteest esimese klassi tüdrukust kuni noore naiseni. „Ma olen tüdruk nagu Sinagi või nagu Su naabritüdruk, õde või mõni tüdruk koolist või tänavalt," juhatab Miina oma loo sisse. „See lugu on minu kooliteest, tunnetest, mõtetest, unistustest.."
Lugu algab kooli garderoobist ühel tavalisel talvisel koolipäeval. Kell kutsub tundi ja kõik jääb vaikseks. Tühja garderoobi astub Miina, pisike ja hapralt nurgeline esimese klassi tüdruk, punane patsipael juustes. Siira tantsulusti ja tähelepanuväärivate akrobaatiliste elementidega toime tulles juhatab Birgit Kivirand sisse kogu etenduse.
Miina mõtete saatel liiguvad vaatajad koolimaja kolmandale korrusele, kus naerulõkerduste ja uute sõprade ringis kepsleb Miina mööda keksukasti ja läbi kummikeksu. Elu on lahe, eriti kui ennast salaja meikida ja ema kingi proovida saab!
Ja juba pöörlebki diskopall lae all, glamuurne tantsuplats on särasilmsetele neidudele otsekui magnet. Lõpuks tuleb peole ka see esimene poiss, kelle silmadesse vaatamisest küllalt ei saa.
Tants temaga võiks kesta ja kesta, kuid lõpeb ometi ja siis tuleb tüdrukul 9. klassi lõpetamise peale mõelda. Mõnusa, muheda ja südamemuredest veel häirimata poistemaailma toovad selles osas sisse Ulvi Mägi rahvatantsurühma poisid. Tüdrukute lemmiku osa tantsib kenasti välja Carl-Robert Reidolf.
Suurepäraselt, väheste, kuid täpsete detailidega on nii tantsuliselt, lavastuslikult kui kujunduslikult lahendatud 16-aastase tüdruku mõtete ja otsingute aegruum - pikk koridor, mille aknaja seinaorvade elavad pildid haaravad vaatajaid nii, et tekib tunne nagu nad liiguksid tõepoolest kellegi kirevas mõttemaailmas.
Äärmiselt mõjuva kujundi moodustavad järgmises koridoris koolitarkust ja keskkonna, eelkõige meedia mõju sümboliseerivad kastid, mille seest ulatuvad välja näota-nimeta käed, hoides õpikuid, kohustuslikku kirjandust, klantsajakirju jne.
Visuaalse lahenduse eest kiidan kunstilisi kujundajaid, eesotsas Kairis Kontusega, sest vaatamata paljude erinevate ruumide kasutamisele, on lavakujundus kunstiliselt terviklik ja meeldejääv. Kui oled korra etenduse maagilises mõjus näinud ruume dekoreerituna vinüülplaatide, valgusefektide, kangaste, rekvisiitidga jne, aitab see mälupilt ka argipäeval koolikeskkonda sõbralikumaks muuta.
Oleme Miina järel liikudes jõudnud ballisaali, ees ootab gümnaasiumi lõpuball. Enne veel, kui Miina ballisaali astub, vaatab ta korraks silma sellele väikesele kleenukesele punase patsipaelaga tüdrukutirtsule, kes 12 aastat tagasi maailma ja ennast avastama asus.
Selline on lühike kirjeldus loost, kus peategelasteks tüdrukud meie endi hulgast, needasmad viiskümmend, kes tantsivad rõõmuga ja kaasakiskuvalt, tulles mängleva kergusega toime akrobaatiliste numbrite ja näitlejameisterlikkust nõudvate etüüdidega.
Ühinen vallavalitsuse kultuurinõunku Anneliis Kõivu sõnadega viimase etenduse järel: „Ja kõige lõpuks kõlagu juubeldav aplaus meie lastele, kes on suure töö ära teinud ja oma esinemisega meile rõõmupisarad silma toonud!"
Tegijad tänavad toetuse eest: Kohila Vallavalitsus, Eesti Kultuurikapitali Raplamaa ekspergrupp, Kohaliku Omaalgatuse programm, Kohila vineer OÜ, Salutaguse Pärmitehas AS, Vesiroos OÜ, Bong Eesti OÜ; Kohila Gümnaasium, MTÜ Gaudeo.
