Koidula Ameerikas - asjalik ja toimekas grand old lady
Selline inimene on valla aukodanik Koidula Ameerikas, kes tähistas detsembris 85. sünnipäeva. "Asjalik ja toimekas grand old lady" - nii iseloomustab Koidulat tema 2008. aastal ilmunud autobiograafia "Mina ja minu lähedased" tagaküljel Ardo Niinre.
Alati elurõõmus juubilar võtab ajakirjaniku vastu ühel külmal detsembripäeval oma Kiili majas. Vabandab, et tuba pole tema arust piisavalt soe. Tegelikult on küll, sest jahe ei hakka hetkekski.
Koidula on kirja pannud palju rohkem kui oma eluloo. Ka elulooraamatus on kirjas ta vanemate põlvnemine, autor viib lugeja lausa 18. sajandisse. Lisaks on vanaproua aastate jooksul välja uurinud ja kirja pannud Jüri kihelkonna Kurna- Mõisaküla ning Vaela ja Saira kodukandiloo, Sausti mõisa piirkonna talude ajaloo ning oma suguvõsa ja Mikomägide põlvnemisloo ning sugupuu. "Kui Eesti Genealoogia Selts 1991 tegutsema hakkas, olin mina asutajaliige," räägib Koidula.
"Huvi tekkis, kui hakkasin koostama isapoolset sugupuud. Ka raamat algab isa esivanematest, kuidas me saime selle huvitava nime."
Jah, see nimi. Ameerikas. Selle kohta on Koidula enda sõnul tüdimuseni rääkinud. Küsijaid jätkub siiani. Kui kellelgi on selle vastu sügavam huvi, siis saab elulooraamatust lehekülgedelt 4 ja 5 ammendava vastuse. Päris huvitav juhtum.
Rõõm tööst
Kireva eluloo sai Koidula kaante vahele kahe aastaga. Raamatu kirjutamise jaoks sai ta mõtte kirjasaatjana Eesti Rahva Muuseumile, kes soovisid, et ta kirjutaks teemal "Naisena ülikoolis". Koidula ülikooliaastad jäid keerulisele ajale, 1940ndate teisele poolele, kui tulevik tundus tume ja minevikku ei tohtinud mäletada.
Koidula raamatust tumedust aga ei paista. Sealsed mõtted ja mälestused on enamjaolt helged ja positiivsed.
"Ma olen positiivse ellusuhtumisega ja virisemist ei salli," lausub naine ise. "Füüsilist raskust on elus väga palju olnud, juba koolilapsena pidin palju tööd tegema."
Pärast ülikooli asus Koidula tööle veterinaarina. Tollast tööd ei saa praeguste veterinaaride tööga võrrelda, füüsiliselt oli see kordades raskem. "Aga see oli kõik töörõõm - kui sa suudad vasika elule päästa, siis on see saavutus. Kui loom läks hädatapule, siis tihkusid ikka nutta," meenutab Koidula. Temalt on küsitud, et kas ei kahetse, et nii raske ameti valisid. "Mina vastan, et ei, see oli huvitav. Praegu ma muidugi imestan, et kas see olin ikka mina, kes selle kõigega hakkama sa," meenutab naine.
Rõõm elust
Rõõmu allikaks on Koidulale olnud tema lapsed. Ka nüüd, mil elu tema ümber on aastatega muutunud, leiab naine endas jõudu, et ümber õppida ja asuda uuele elule. Aastatuhande algul elas Koidula läbi kaks suurt kaotust: lahkusid nii mees kui tütar.
"Vahel ma mõtlen, et elu on nii pikk olnud, et eelmine periood oleks juskui eelmisest elust. Kui jäin poistega üksi, oleks kui uus elu alanud," räägib ta mõtlikult.
Poisteks on Koidulale poeg Urmas ja tütrepoeg Jarno, kes elab vanaema juures. Uus elu tähendas seda, et vanaproua pidi ära õppima näiteks arvuti kasutamise - pangaülekannete tegemise, e-posti ja e-kooli programmide kasutamise. Nüüd on asi käpas, mõnikord poisid riidlevad, et mis sa siin arvutis jälle teinud oled, muheleb Koidula. Jarno jäi vanaemaga, kui ta oli üheksane. Koos poisiga tuli ka vanaemal läbi teha uuesti kogu kooliprogramm. Nüüd õpib noormees juba Sisekaitseakadeemias.
"See ongi mu igapäevane elu - hoolitsen oma poegade ja kodumaja eest, käin huviringides ja tegelen kodu-uurimistöödega," räägib Koidula. Sel aastal läks ta Kiili rahvamajas tegutsevasse näiteringi. Näitlemine on talle ka varem huvi pakkunud. Lisaks on Koidulat alati tõmmanud käsitöö.
Kurbus looritab me elu vaid hetkeks, rõõm jääb. Elu jätkub. Palju õnne juubilarile!
________________________________________________________________________
Väljavõtteid Koidula Ameerikase autobiograafiast "Mina ja minu lähedased" (2008)
• "/.../ koolist kujunes mul kindel teadmine, et usk Jumalasse ja palves tema poole pöördumine kuulub inimese elu juurde." (lk 33)
• "Vene keele õpetaja, üks hästi vana naine, ei mõistnud eesti keelt. Pidime lugema kuskilt raamatust pikki jutte ja tõlkima. Tõlkimise juures oli ükskõik, mida meie rääkisime, tema aina noogutas." (lk 55)
• "Meie tegevus muutub siis huvitavamaks ja mõttekamaks, kui saab millegagi oma tulemusi võrrelda." (lk 137)
• "Ole elukutselt kes tahes, sinu elukutset või endist ametit ei küsi enam keegi." (Pensionile jäämisest, lk 151)
• "Nüüd on minuealised pensionärid majanduslikult võrdsed nagu sotsialismiajal taheti, et kõik inimesed oleksid majanduslikult ühel tasemel, kes vähe kerkis, sellele anti joonlauaga pähe." (lk 151)
• "Elul on oma seadused, me sünnime siia ilma, kasvame, õpime, loome midagi, anname järglasi ja samal ajal ka vananeme ja kaotame midagi endast, kas tervist või lähedasi inimesi enda ümbert." (lk 172)
