Koigi õpilaste tööd valiti vabariiklikule kodu-uurimiskonverentsile
Meie tegime uurimistöö Koigi valla paekivihoonetest ja lubjakivikarjäärist. Esinesime oma tööga esimestena, endi arvates läks meil hästi. Oma esitlust täiendasime fotodega. Meid juhendas õpetaja Anne-Mai Jüriso.
Konverentsil valiti välja üheksa tööd, nende hulgas ka Koigi kooli mőlemad tööd, mis väärisid edasisaatmist vabariiklikule konverentsile. Konverents toimub oktoobrikuus Paides. Meie kodu-uurimistöö „Paekivi kasutus Koigi vallas" sai lisaks veel Järvamaa muuseumi eripreemia.
Töö valmis ühistööna, alguses olid kőik meie klassi őpilased sellest huvitatud, aga lőpuni pidasime meie kahekesi (Laura ja Katri) vastu. Pilte karjäärist tegi Kristo Kams ja esitlust aitas vormistada Kaspar Kasemetsa.
Tutvustame ka lehelugejatele katkendeid oma tööst.
Koigi lubjakivi karjäär
Koigi vallas asuvad alamsiluri Raikküla lademe kivimid levivad otse pinnakatte all. Raikküla lade on tuntud oma kőrgkvaliteetse paekivi poolest. Seda tőendavad ka Koigi valla vanad paeehitused, mis on rajatud kohalikust paest. 1990. aastal toimus ehituspaekivi uuring ja selle alusel eraldati välja Kareda dolomiidi maardla.
Koigi vallas asub mitmeid paekivi kaevandamise kohti. Vanem asub Nurmsi lennuvälja lähedal, seda kutsutakse paemurruks. Kuna Koigi valla territooriumil on maapőues igal pool paekivi, siis on siia 2009. aastal rajatud Väike-Kareda lähedale metsa OÜ Väo Paasi karjäär. Koigi kooli 8. klassi őpilased külastasid veebruarikuus karjääri ja esitasid Väo Paasi juhataja Veljo Haubele mitmeid küsimusi.
Saime teada, et karjääri suurus on 77 ha. Auk, mida kaevandatakse on kaks meetri sügavune, kohati neli meetrit. Luba kaevandamiseks on kuni seitsme meetri sügavusele. Kivimi paksus on 12 meetrit.
Kaevandamise luba on kolmekümneks aastaks, loodetakse nii kaua ka vastu pidada ja karjääri laiendada pole plaanis. Kaevandamine ei kahjusta pőhjavett.
Paekivi, mida selles karjääris kaevandatakse ei ole päris terve, sellest tehakse killustikku. Üldiselt on kivi kvaliteet selline, et sobib metsateede, kőrvalteede ehitamiseks ja parandamiseks. Suuremate maanteede parandamiseks ei kasutata.
Killustiku saamiseks pannakse ekskavaatori abil kaevandatud kivim kivipurustusmasinasse. Seal on neli tera, nende abil pekstakse kivid pooleks. Need kivid, mis jäävad suuremaks, lähevad teist linti mööda tagasi uuesti purustamisele. Päevas kaevandatakse 1500 tonni killustikku. Killustikku on veetud Koiki, Annasse, Vändrasse, Tapale, Imaverre, pőhiliselt ka teistesse Eesti paikadesse 50 km raadiuses. Välismaale ei veeta. Praegu karjäär veel kasumit ei tooda, kulutusi on olnud rohkem, aga aastate jooksul tasub kindlasti ära.
Rakke lubjatehasesse see kivim ei sobi, sest lubi ei tule valge.
Töö käigus saime teada, millise koostisega on meie kodukohas paekivi, kus seda kasutatakse ja kus asub kőige lähem karjäär. Huvitavaks kujunes őppereis Koigi lubjakivi karjääri. Kahjuks ei olnud sel päeval kaevandamist, aga juhataja Veljo Haube rääkis huvitavalt paekivist ja masinatest, millega seal lubjakivi kaevandatakse. Sinna läheme kevadel uuesti matkale ja teeme uusi fotosid.
Töös kasutasime vanu fotosid Koigi valla paekivist hoonetest. Neid oli paarikümne aasta jooksul teinud kohalik kodu-uurija Karl Kranich. Huvitav oli neid vaadata ja vőrrelda praeguse ajaga. Nii mőnigi koht on praegu hoopis teistsugune. Avastuseks oli kőige vanema Koigi hoone pilt. Hoone lammutati 1966. aastal. Säilinud on maa-alune osa. Praegu pargitakse selles kohas autosid.
Elis Toim ja Sandra Sammler:
Külas on raamatukogu olnud alati väga tähtis asutus. Siin laenutatakse raamatuid, loetakse ajalehti, kohtutakse kirjanikega, tehakse bussi oodates aega parajaks, surfatakse internetis ja käiakse lihtsalt lobisemas. Koigi raamatukogu on hubane ja mugav ning siia lihtsalt tahetakse tulla, sest igat tulijat vőtab vastu rőőmsalt vastu tädi Mare.
Mare Nurmsalu on olnud 45 aastat Koigi raamatukogu perenaine. Ta on sőbralik ja abivalmis. Oleme ka ise lugejad ja külastame raamatukogu juba väiksest saadik. Raamatukogus on mőnus lastetuba, kus on pőnev vőlulaegas ning tädi Mare, kes oskab alati midagi huvitavat soovitada.
2005.aastal omistati Mare Nurmsalule aasta maaraamatukoguhoidja aunimetus, 2007.aastal andis Koigi vald Marele teenetemärgi ja kandis valla auraamatusse ning 2010. aastal omistati talle valla aukodaniku nimetus. Samal aastal sai ta Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu teenete-preemia ja Järvamaa teenetemärgi.
Palju abi saime tädi Marelt endalt, praeguselt raamatukogu juhatajalt Pille-Riin Kranichilt, vallalehtedest, teistest trükistest ning raamatukogu külastajatelt. Tööd aitasid vormistada ajaloo-, arvuti- ja eesti keele őpetaja. Neile kőigile suur aitäh!
Mare Nurmsalu
Mare oli üksik laps ja mängis väga tihti kooli või raamatukogu, kui mõni naabrilaps külla tuli. Armastus raamatukogu vastu kasvas ka Lõõla raamatukogus, kus juhatajaks oli ema kooliõde Asta, kelle hooleks ema tihti Mare jättis. Lõõla raamatukogus oli raadiosõlm, kus Mare pandi luuletusi lugema, sest tal oli hea diktsioon. Nii tähistati kirjanike sünnipäevi.
Kuigi raamatud oli ka sel ajal kallid ja pere majanduslik olukord ei olnud kiita, kingiti Marele alati raamatuid. Kuna suurem osa naabruses elavatest lastest olid poisid, kellega Nurmsalu ema väikesel tüdrukul mängida ei lubanud, siis veetis ta aega puu otsas raamatuid lugedes. Oma raamatuid laenutas ta ka naabrilastele.
Kodu juures olid suured tammed ning ühe suure tamme otsas oli lausa mängutuba. Ainukeseks sőbrannaks oli Astrid, kellega mängiti kodu ja poodi. Marel oli ainult üks päris nukk, teised olid vanaema tehtud riidest nukud. Nendele keedeti süüa vana-ema tehtud kaalikakaussides. Nimelt vanaema kaapis lapsele kaalikatest ja porganditest mehu ja kaalikatest jäid järele ilusad kausid, mida kasutatigi ära kodumängus. Tehti palju ka tammetőrudest mänguloomi ja nende jaoks kopleid ja aedu. Suuremaks saanud mängiti palju pabernukkudega, joonistati neile riideid. Mare tahtis üldse palju joonistada. Ta mäletab, et joonistas palju sportlasi. Ka talle endale meeldis sport. Suvel olid pallimängud ja talvel suusatamine tema meelistegevused.
Mare meenutab oma lapsepőlvest üht őnnetut sündmust. Esimene ratas seal külas osteti tema naabripoisile, kes oli aasta vanem kui tema. Naabripoisi őde oli kolmeaastane Luule. Luule tahtis väga venna rattaga sőita. Mare aitas Luule rattapulgale ja hakkas ratast lükkama. Teed olid halvad, Mare komistas ja kukkus. Jalgratta pidur lői Mare nina keskelt läbi. Luulega oli kőik korras. Mare vanaema tuli ja hoidis oma mullaste kätega Mare ninast keskelt kinni, et see koos püsiks. Hiljem tuli ema koju ja kutsus arsti. Arst kiitis vana-ema oskusliku abi eest.
Mare ema leidis endale uue elukaaslase ja Mare oli juba keskkooli lőpetanud, kui ta sai endale poolvenna, teine vend sündis mőni aasta hiljem. Mare saab nendega hästi läbi, eriti vanemaga.
Ka Mare lapsed suhtlevad tema poolvendadega, sest nad on enam-vähem üheealised.
Oma lapsepőlvekodust on Mare saanud kaasa korraarmastuse, sest nii ema kui ka vanaema nőudsid korda. Vanaema imeilusad lillepeenrad ja korras aiateed on silme ees tänini. Kodus nőuti ka ausust ja otsekohesust, mis iseloomustavad tädi Maret tänaseni.
