Koila - iidne sumbküla, kuhu sajandeid tagasi plaaniti linn ehitada

 (3)
Koila - iidne sumbküla, kuhu sajandeid tagasi plaaniti linn ehitada
Pilt on illustreerivFoto: DELFI

Koila (Kokael, Gogkele) - suur, iidne kunagise 40. adramaaga sumbküla, millest voolab läbi Pada jõgi. Märgitud Taani hindamisraamatus 1241. aastal. Oli läänistatud Albern de Kokaelile.

"13. sajandi algul kaks jõukat feodaali Hildelemb ja Albern de Osila tundusid peaaegu kehvikutena A. de Kokaeli ehk Koila Pardi kõrval, kes oma 89. adramaaga oli Valdemar II kõige rikkam vasall Põhja- Eestis." (L. Meri "Hõbevalge") Keskajal olid küla maad jagatud Malla, Kalvi ja Aseri mõisate vahel. 1744. aastal oli külas 33 talu.

Koila külakool asutati 1843. aastal ühte Kalvi vallale kuuluvasse viletsasse majja, mis täitis ka vallamaja ülesandeid ja kus toimusid vallakohtu istungid.

Kirikuõpetaja G. Hasselblatt oma 1847. - 1849. a aruandes annab teada, et siin õpetas Tomas Nortmann. Kool seisis vahepeal ühe aasta, siis tuli Jaan Rentik. 1853. a kool suletakse ja õppetöö algab uuesti alles 13. aasta pärast Jürri Trambergiga, kes õpetas 1872. aastani. Uueks õpetajaks tuli 23. aastane Joseph Water.

Koolist põhjuseta puudujaid trahviti raha või ihunuhtlusega, vaesus ja haigus päästsid karistusest.

1890. a ehitas Kalvi vald uue koolimaja, Eesti Vabariigi ajal tegutses seal 2. klassiline algkool.

J. Water suri 1894. a. Tööd jätkas 1891. a. abiks tulnud Johannes Klaus. Klausil oli talukoht, mis nõudis aega, tema äraolekul andis tunde J. Wateri ema ehk nn "koolimamma". Mamma pani lapsed mitmehäälselt laulma ja õpetas piiblilugu. Peale Klausi tuli zooloogiliste huvidega õpetaja Aaver, kes katsetas nutriate kasvatatamist ja tõi jõe luhta kaevatud tiiki kogremaimusid.

Viimane õpetaja oli Jenny Karm. Kool suleti 1963. a.

Koila koolis õppis peale 1920-ndaid muusikaprofessor, konservatooriumi õppejõud Artur Vahter ( on kirjutanud mälestusi üles - "Kapellmeistri päevik" jne ) Koila on üks paremini säilinud külasid. Siit pärit Kutsari talu esindab Eesti Vabaõhumuuseumis tüüpilist ostutalu Põhja- Eestist 19. sajandi lõpul. Talul on 4 hoonet, rehielamu, ait, laut ja saun. Õue peal oli kooguga kaev. Kutsari talu hakati muuseumi territooriumile rajama 1960. a. Rehielamu on ehitatud 1891. a ( see oli Sistoki Antoni maja). Hoones on esik, köök, eeskamber, tagakamber, rehetuba, kaks sahvrit, aganik ja rehealune.

Kutsari talu saun oli ka Koila külast, Kuid Punga talust. Saunas oli saunaruum ja väike kamber, kus sai elada mõni maata kehvik. Saunaruumi nurgas oli pisike korstnaga kerisahi, mille leel sai ka toitu valmistada. Kambris oli säng, laud, vokk, paar pinki ja tool.

Ait on viidud muuseumisse 1961. a Vihula külast, Uhe talust ja laut pärineb Kõrbse külast Ojapere talust. Nii, et kaks hoonet Kutsari talus on meie Koilast ja kaks mujalt. Külas oli Kalvi mõisa poolt ehitatud veski, see töötas vähesel määral veel 1960. aastatel.

On imekspandav kui andekas on inimene. Igas külas olid meistrid igasuguste töödetegemiste peale. H. Elstrok tegi intervjuu Koila külast pärit pimeda muusiku, Kaarel Tiimusega. Kaarel jutustas: "Vend tegi kandle 1904. a oma mõistuse järgi. Talu metsa arssinahalgudest valis sanglepa, see oli nii jäme, et sai kolm ja pool akordi vahet. Meil oli neljahäälne perekonna ansambel. Olin 5- aastane, koolimaja oli üle tee, jooksin siis orelilt häält tooma. Vanem vend tegigi kandle, et ma ei peaks jooksma. Ta oli siis 17 aastat vana, kuskilt kannelt ei olnud näinud kui ainult pildi peal Vanemuise süles.

Koila koolis oli J. Klausi ajal 100 - 110 last ühes ruumis neljas jaos. Eeftid (vihikud) tulid 1900 aasta ümber."

Puuass-vankri tegemine vanasti käis Kaarli jutu järgi nii: " ... puu kasvas. Mees läks metsa, märsis silkleib ja tööriistad. Oli nädal aega ära, tuli vankriga koju. Nii need taadid siin rääkisid ..."

Enne kui Koila küla maad jagati talukohtadeks, oli siin olnud vabatküla. Kalvi mõis andis renditalud kõigepealt oma teenritele - kilterile, kupjale, kutsarile, kokale.

Loe veel

Nende ametinimedest kujunesid talude nimed. Näiteks Kärneri ehk Varsavare talu rentnik oli Kalvi mõisa aednik Jaan Blumer. Niisiis on Blumerite suguvõsal kindlad sidemed Viru- Nigula kihelkonnaga, selle suguvõsa kuulus esindaja on misjonär Leonhard Blumer.

Koila osales ka sõjas. Väino Tiimus kirjutas 2011 a Virumaa Teatajas: "Enne teist maailmasõda oli Koilas 100 inimest, talude keskmine suurus 30 ha. Peekon läks Inglismaale, kartul Lääne-Euroopasse. Kui 1941 a algas sõda, aeti juulikuus Vihula ja Palmse rahvas Koilasse, meie omad aga saadeti Purtse tankitõrjekraavi kaevama. 8. augusti hommikul algas Saksa vägede rünnak, lahing kestis külas umbes tund aega, venelased taganesid. Põles vanaisa maja, ka Koila sild oli hävituspataljoni poolt põlema pandud. Sakslased tõid uue silla osad ja monteerisid need kahe tunniga kokku. Koila- Tüükri lahingus langes vene poolel 48 ja saksa poolel 12 meest. Sõjas osales 11 Koila meest, 4 neist langes ... "

Koilast on pärit 12-kordne maailmameister laskmises Gustav Lokotar (1899 - 1969). Rutja lennuväljal peeti 23.10.2012 a neljandad G. Lokotari mälestusvõistlused lahingrelvadest laskmises. Seekordne üldvõit tuli koju Viru malevale.

Külaga on seotud tõstesportlane Peeter Vaater ( 1876 - 1960), kes oli ka kirjamees ja toimetas kohapeal spordilehte.

Koila mees oli ka Nulli Jaan, kes juhtis 1816. aastal Koila ja ümbruskonna talumeeste rahutust. Jaani peksti 28.01.1817. a kirikutulbas, talle põletati sunnitöölise märk selga ja saadeti Siberisse.

1985. a arheoloogiliste mälestiste inventuuri järel selgus, et Koila ületab muinasobjektide arvukuselt kõik teised valla külad. Helmut Joonuks kirjutas 1969. a: "Mahu - Viru-Nigula vahelise tee äärde jääb Koila küla, mis arheoloogiliste objektide rohkuselt ületab vist küll kõik teised Eestimaa külad ... " Riikliku kaitse all on ohvriallikad, Linnamäe ja Lähteoru tervendava allikaveega kasteti silmi ja neiud rindasid.

Siin on muistsed kivikalmeid, kultusekive (1985. a vastavalt 25 ja 13). Eks traktor on neid osalt juba segi keeranud, sest varasemal ajal oli rohkem.

Koila kivirohkusest räägib ka asjaolu, et Juhan Lokotar omal ajal lõhkas enda põllult 420 kivi ja ehitas neist vägeva hoone.

Koila Linnamägi arvatakse kuuluvat I aastatuhande viimastesse sajanditesse e.m.a. ja ta oli kasutusel ka järgmise aastatuhande esimesel poolel. Umbes pooltuhat aastat teatud vaheaegadega tarbiti linnust kaitseotstarbeks, põhjapoolset valli kasutati 15. - 16. saj. matmispaigana.

6. aprillil 1949. a loodi kolhoos "Koila", esimeheks valiti Hinno Madi. Kolhoosi läks 18 peret.

Kauni jõekalda ja linnamäe varjus asuvas Koilas oli 2011 a 64 elanikku. Külas elavad abivallavanem Guido Reimer, perekond Saaremägi, kes annab koolilastele suviti tööd oma talupõldudel ja kõik teised külainimesed, kes võivad nina püsti ajada kaheksa sajandi tagusest H. De Lohde plaanist Koilasse linn ehitada.

Muuseumile on teavet andnud Helene ja Anna Lemendik, Erna Sepa, perekond Tõnissoo, Maie Takjas jt.

Uskumatu, aga tõsi - 2012. a kevadel leiti Aarik, Urve hoovist hüljes. Haruldane külaline viidi ettevaatlikult merre tagasi.

Kasutatud Koržjukov "Eesti Vabaõhumuuseumid" 1970 ja E. Rajari, H. Joonuksi, H. Elstroki kirjutisi.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare