Kokkuvõte kooliaastast

Koolis on jälle käes saagi koristamise aeg. Suurem osa teadmistest on salves, jäänud on veel vaid mõ¬ned nopped põhikooli lõpueksamite ja güm¬naa¬siu¬mi riigieksamite tulemuste näol.

Juba talletatud varaga võib aga enam kui rahul ol­la. 2009/10. õppeaasta lõpetasid Haridus- ja Tea­dus­ministeeriumi kiituskirjaga Robin Saarniit 1. klas­sist, Katry Janus 5. klassist ning Markus Saarniit 6. klassist. Nende tunnistustel ilutsesid ainult “viied”.

Vabariikliku ainesektsiooni kiituskirja ning Võru Maa­valitsuse tänukirja pälvisid 11. klassi õpilane Kuido Kanarik (maakondlikul ajaloo-olümpiaadil saa­vutatud esikoha ning vabariiklikul olümpiaadil 3. koha eest), õpetaja Ülle Orhidejeva. Kuidot ja Üllet tunnustas ka Misso Vallavalitsus ning Valla­vo­likogu tänukirjaga.

Võru Maavalituse tänukirja said 5. klassi õpilane Markus Saarniit (maakondliku ajaloo-olümpiaadi võit­ja), 7. klassi õpilane Reino Zuppur (maa­kond­li­ku geograafiaolümpiaadi võitja)  ja õpetaja Kaja Oru õpilase juhendamise eest.

Nimetamist väärivaid sündmusi ja saavutusi on veel palju. Kuid kõige selle juures tekib ikkagi kü­si­mus, mida tuleks veel teha, et säiliks elujõulisena ko­dukool ja tiheneks koostöö lastevanematega? Mis on need väärtused, mis mõjutavad lapse mit­me­kümne kilomeetri kaugusele kooli panemist, kui käe-jala juures on kodukool? Kas lap­se­vanemaid hei­dutab otsus keskkooli osa sulgemise kohta, mis peat­selt läheb volikokku kinnitamisele?

Küsimusi on veel mitmeid, mis keerlevad peas ja mil­lele vastust on raske leida.

Võin kindlalt väita, et Eesti riigis pole ühtegi õp­pe­asustust, kes ei saaks hakkama lapse lugema-, kir­jutama- ja arvutama õpetamisega. Need on kõige ele­mentaarsemad oskused, mille omandavad kõik õpilased, kes vähegi koolis käivad. Teadmiste omandamise tase sõltub muidugi paljuski õpilase in­dividuaalsusest.

Keskkooli kadumine aga on Missos olnud päeva­kor­ral täpselt nii palju aastaid või rohkemgi, kui mi­na siin koolis töötanud olen. Vaadates statistikat, on selge, et õpilaste arv järjest väheneb ning paljud Ees­timaa koolid peavad oma uksed sulgema või te­ge­ma läbi reorganiseerimisprotsessi. Misso kool on üks paljudest. Oleme tegutsenud eesmärgistatult ning suutnud vältida õpetamise kvaliteedi langust ja liitklasside tekkimist põhikooli vanemas kooli­ast­mes. Õpilaste arvu stabiliseerimiseks koolis ava­si­me 1. septembril 2009. aastal õpilaskodu, kus leidis oma teise kodu 12 last.

Tänaseks on kogunenud terve aasta jagu ko­ge­mu­si tööks õpilaskoduga. Õpetajatele, kasvatajatele on see olnud õppimise aasta, kuid kokkuvõtteks peab tun­nistama, et saime hästi hakkama. Rõõm õpi­las­ko­du õpilaste edu üle on korvanud kõik raskused ja mu­red. Sellest rõõmust said osa ka lapsevanemad, kes käisid jõulupeol või muusikali vaatamas ja nägid, kui imetlusväärselt ilusasti laulsid ja esinesid õpi­laskodu õpilased.

Kõik need õnnehetked ja laste saavutused an­na­vad jõudu edasi tegutsemiseks. Oma kodukoha pat­ri­oodina julgen väita, et meie heaolu koduvallas sõl­tub meist endist. Peame ühiselt tegutsema selle ni­mel, et Missos säiliksid igapäevateenused: pood, sidejaoskond, arstipunkt, apteek ja kool. Kas paar krooni odavama ravimi või toidukauba pärast tasub ikkagi linna sõita, kulutades märksa rohkem kütuse või bussipileti peale? Kas elu Missos jääb kestma, kui õpilaste puuduses hääbub kool? Jäägu need vas­tu­sed lugejate hooleks.