Kokora kant vanadel fotodel: Suvi vanaema juures

Lapsena olin suvel palju Kokoral oma vanaema Karu Roosi juures. Võrreldes linnaga oli siin ruumi, saime palju mängida. Heinategemise aeg pidime aitama loogu võtta. Meil olid seal oma onnid ja kiiged.

Iga suvi oli eelmisest eripärasem. Üks suvi mängisime lakas nukkudega, teine suvi panime rehe alla köitest kiigu. Kolmas suvi mängisime jänestega. Vanaemal oli üks lehm, meie tööks oli lõuna ajal lehma koju toomine. See oli nii kombeks saanud. Palju sõitsime ratastega. Hobustemänge mängisime.

Suviti magasime tihti lakas. Õhtu otsa sai kaua jutustatud. Suviti käis maale ka mu täditütar Signe, kes oligi mu suvede mängukaaslane. Üks suvi magasime vanas poeruumis. Seal oli vana kušett.

Justustasime ja mõtlesime lugusid välja. Poelett oli viidud aita. Hästi pikk lett oli.

Eesruumis oli vanaemal raudvoodi põhumadratsiga.

Üldiselt oligi vanaemal vanaaegne mööbel, akna all oli ümmargune ahi. Tagatoas olid suured kangasteljed, talvel kudus ta seal tekke ja vaipu. Teises toas oli klaver, laud, vana kapp, kummut, selline tume ja kõrge, ja raudvoodi. Kaks tuba tal põhiliselt oligi. Tagatuba oli peamiselt külm. Plekkahi teda soendas.

Minu ema Erika Karro sündis selles talus. Elu oli kerge, midagi rasket seal ei olnud, seda on mu ema rääkinud oma lapsepõlvest Kokoral. Ema on mulle rääkinud, kuidas ta käis tihti Endla Mesipuu poole mängima. Neil oli palju kassipoegi, nendega nad siis olevat Endla pool mänginud.

Vanaema Roosi oli sõbralik. Kedagi ta ära ei ajanud.

Mõnikord me juba magasime, kui keegi tuli hilja öösel veel ja tahtis kas rääkida või oli niisama heas tujus.