Koksvere küla ühiskondlikust elust
Ei saadud hakkama ilma naabriteta
Kuigi taluperemees võis end tunda kuningana oma riigis ning temast sõltus talu ja pere heaolu ning positsioon teiste silmis, ei saadud hakkama ilma naabrite abita. Naabrite vahel käis omavaheline võistlus (kuigi sellest keegi ei kõnelnud), kes saab varem kartulid maha, heina koristatud, kel suurem viljasaak jms, aga ometi leidus töid, mida oli kasulikum teha ühiselt, üksteist abistades.
Ilma naabrite vahelise koostööta ei tulnud kõne alla sügisene rehepeks, kui seda hakati tegema rehepeksumasina abil, mida pani 20 sajandi algul käima hobuste jõul ühest talust teise veetav aurukatel, hiljem petrooli jõul töötav traktor. Tavaliselt “lõid punti” 6-7 talu, näiteks Soone, kaks Kärstna talu, Kooli, Aadama, Siimaste ja Essi. Iga talu pani välja üks-kaks hobust ja kaks-kolm inimest (vastavalt vilja hulgale). Kui viljapõllud olid lähemal, piisas ühest hobusest. Palgati juurde päilisi, et kokku saaks paarkümmend inimest. Paar kõige auväärsemat ja vanemat peremeest olid viljaterade kottilaskjad, nooremad ning tugevamad mehed põhutõstjad, kärmemad tüdrukud masinalael vilja ette tõstmas või rukkivihke lahti lõikamas, vanemad naised kuhja otsas ja põllul koormat tegemas, lakas põhukantsi otsas noored tüdrukud, aganaid riisumas kas lapsed või mõni vanainimene. Iga peremees teadis, kes kusagilt talust rehele tuleb ja jagas töö vastavalt võimetele. Rehepeksupäevad olid talutöös nagu pidupäevad. Töö juures tehti nalja: küll pandi hobusel ohjad risti, et noor hobusemees hätta jääks, küll topiti aganaid krae vahele, küll tehti sööma minnes veesõda. Perenaisedki püüdsid toidulaua katmisega üksteist üle trumbata. Söögilauas liikus ringi ainult üks viinapudel töö lõpiku puhul.
Naabrite ühistööna käis rehepeks ka Saksa okupatsiooni ajal ja sõjajärgseil aastail kuni kolhooseerimiseni.
Sõnnikutki veeti naabriga üheskoos. Et Kärstna ja Essi talu põllud olid kaugel, siis oli otstarbekam vedada nelja hobusega. Mehed tõstsid laudas peale, lapsed olid hobusemehed (vaheltvedajad), põllul sõnnikumahatõmbaja oli tavaliselt naine. Tööle järgnes ühine söömaaeg.
Kartulivõtt käis põhiliselt oma perega, oma hobustega aeti vaod lahti ja nopiti järelt ära. Kolhoosiperioodil (1950-60) võeti kolme-nelja naabriperega kartulid oma isiklikul aiamaal, sest vagude lahtiajajaid sai tulla vaid pühapäeval. Nüüd käib traktor vagusid lahti ajamas hommikul enne tööd, lõunavaheajal ja pärast tööpäeva, ikka mitu vagu korraga, nii et pererahvas saab oma kartulid ise ära korjata. Nooremad perekonnad käivad nüüdki üksteisel abiks.
Suuremate tööde tegemiseks korraldati talguid. Näiteks oli Kooli talul 1939.a. kavas lauda ehitamine. Siis läksid 8 peremeest oma hobustega umbes 20 km kaugusel asuvast Tõrvaaugu metskonnast palke vedama. Talgute puhul ei tasutud töö eest, vaid korraldati ühine sööming: pakuti liha-kartuleid, kohvi ja saia. Tavaliselt tehti talguteks õlut ja ka viinaklaas käis ringi.
Siimani perenaine kutsus sulenoppimise talgutele koolilapsi. Tosin noort koos, oli väga lõbus, aga kõvasti naerda ei võinud, sest udusuled läksid lendlema. Töö ajal pakutud kompvekke, pärast tööd kartulilõike ja pannkooke. Tantsiti ja mängiti ringmänge.
Alati abistati õnnetuse puhul
Näiteks põlesid 1934. a. Villema ja Köndi talu hooned. Ka siis käisid ümbruskonna talunikud oma hobustega Tõrvaaugu riigimetsast palke toomas ja et kahjukannatajad olid majanduslikes raskustes, siis süüa ei antud. Küll aga andsid külaelanikud riideid, tarberiistu ja toidukraami. Ka peremehe surma puhul abistati naabreid töötegemisel. Pärast Siimaste pereema matuseid läksid 12 inimest talu heinamaale niitma. Pärast tööd pakuti matusetoitu ja õlut. Kooli talu vanaperemehe surma järel läksid naabrid oma hobustega appi põldu harima (künti, vedrutati, äestati). Pärast istuti ühiselt söögilaua taha.
Ka kolhoosi ajal on korraldatu talguid. Näiteks põles 1953.a. Essi talu elumaja. Naabrimehed aitasid palke maha võtta, kolhoositallist saadi 6 hobust ja ümbruskonna peremehed tulid appi Võhma saekaatrisse palke viima ja lauamaterjali tagasi tooma. Talu õuel toimus naabrite abiga lati- ja laastulõikus. Ümbruskonna peremehed (12 inimest) tulid pühapäeval appi majale sarikaid peale panema. Üks-kakshaaval käidi ehitusmeistril abiks. Igakord anti talgulistele süüa, näiteks koorega värskeid kartuleid, munaputru, praetud liha, saia, vahel keedeti mune, küpsetati mannakorpe ja joogiks oli koduõlu ning õhtul võeti ka napsi (puskarit). Essi talu majaehitamise talgud olid ühed viimased Koksvere külas.
Mäletatakse veel teisigi ühiseid ettevõtmisi
Tähtsaim neist oli masinaühistu loomine 1911.a. Eestvedajad olid taluperemehed Blokk ja Oll ning ühistusse astusid Juhkama, Mangeni, Kobina, Villema, Mihklijaagu, Andresjaagu, Mallaste, 2 Villemjaani, 2 Kärstna, Essi talude peremehed. Esimesena osteti rehepeksumasin ning aurukatel (see osteti eraisikult), siis teine rehepeksugarnituur ja hiljem petrooliga töötav “Fordson” traktor, viljaniitja, rohuniitja, külvimasin, rõngasrull, randaal, kartulivõtumasin, juurviljakülvimasin. Kõik maisnad seisid Villema talu küünis ja väljaandja oli Jaak Kask. Ühistu liikmetel oli masinate kasutamiseks eesõigus. Kui neil töö tehtud, laenutati masinaid teistelegi peremeestele. Et külvimasinat, rohu- ja heinaniitjat vajati lühikese perioodi vältel, siis laenutati seda vaid pooleks päevaks, et kõik osanikud saaksid õigel ajal tööd tehtud. Tasu masinate kasutamise eest läks masinate remondiks ja uute osade soetamiseks.
Piima hakkas sajandi algul vastu võtma Kõo mõis. Saadeti mõisa piimamees hobusega taludesse, kust sooviti piima ära anda. 1911.a. loodi Pilistvere ühispiimatalitus, 1912.a. Võhmasse. Ajutiselt oli Arussaare rahvamaja juures piimaläbiajamise koht, aga 1921.a. ehitati ka Arussaarde piimaühistu meierei. Koksverest viidi kodanlikul ajal piima nii Võhmasse kui Arussaarde, kus kellegi arvates oli piima rasvaprotsent kõrgem ja vähem nuriseti kvaliteeti üle.
Karjakontroll ühistegevuse vormina ei võtnud vedu. Pideva kontrolli all olid Kobina ja Villemjaani talu karjad, lühikest aega Juhkama ja Essi omad. Üldiselt arvati, et kontrollassistentidest pole erilist kasu.
Kuni 1910. aastani olid külas ühiskarjamaad, neid oli neljas kohas. Kolme-nelja talu loomade kohta oli üks karjane, nii et selle hoole all oli umbes 30 looma. Karjasteks olnud perepojad-poisikesed. Kellel polnud karjaseealisi lapsi, siis need tellisid naabripoisi oma loomi valvama. Mäletatakse, et on makstud üks rubla looma pealt kogu karjatamisperioodi vältel. Hommikul oli kindel aeg mil iga perenaine ajas oma loomad karjatänavasse, kus karjased võtsid need oma hoole alla. Õhtul oli perenaine jälle karja vastu võtmas. Et ühel ühiskarjamaal oli mitu karjast, siis olnud karjasepõli üsna tore. 1910.a. mõõdeti igale talule oma karjamaatükk, mis tarastati. Karjasteks olid oma pere lapsed. Sügiseti ketitati ristikupõldudel. Mäletati, et sajandi algul (1907-10) olevat küla poolt palgatud hobusekarjane, kes valvas öösiti hobuseid ühiskarjamaal. Karjus saanud 3. rbl. hobuse pealt. Vedama soos olnud hobusekarjusele tehtud onn.
Tuli ette juhuseid, kus naabril loog maas ja äikesepilv ähvardamas – siis mindi appi, kui oma perel polnud pakilist tööd.
Kõige pöördelisemaks ühisettevõtmiseks kujunes kolhoosi asutamine 1949.a.
Naaberkülas Soomeveres oli ühismajand loodud eelmisel aastal, nii et eeskuju oli olemas. Algatajaks oli uusmaasaaja, endine saunik Kristiina Liiver ja taluperenaine Maire Andvere jt. Käidi talust tallu ja selgitati ühismajandi eeliseid. Asutamiskoosolek peeti 13. aprillil ja kolhoos sai küla nime – Koksvere. Esimeheks valiti Kristiina Liiver. Ühiselt arutati, kuhu panna lehmad, sead, hobused, tööriistad, masinad, vankrid-reed ja kes saab loomade talitajaks ja inventari hooldajaks. Ühiskondlustamise komisjon eesotsas Ants Karuga käis talust tallu ja tegi kindlaks, kui palju on majapidamises seemet, loomi, inventari ja selgitati kuhu see viia. Kokku sai ühislauta 104 lehma, kuni aastasi vasikaid 55, 20 lammast, üks üle aasta siga ja viis 4-9 kuu vanust siga. Tallidesse viidi 71 tööhobust.
Esimesteks brigadirideks said Hendriku peremees Aleksander Tudelep, Essi peremees Elmar Riisk ja uusmaasaaja August Tõnso. Et esimees oli endine saunik, siis polnud tal juhtimiseks kogemusi. Praktilised tööd ja probleemid lahendasid brigadirid. Esialgu tulid kõik põllutööd teha hobustega ja olemasolevate tööriistadega (ega kõiki masinaid kolhoosi antud, osa peideti ära). Ometi saadi esimestel aastatel kõik tööd tehtud ja ühe normtööpäeva eest sai 3,96 rbl. raha, 1,02 kg teravilja, heina ja põhku 5% tehtud kogusest. Töö organiseerimisega oli muidugi raske. Brigadir sõitis rattaga hommikuti iga talu õue, et tööd juhatada. Tööpäeva lõppedes ei teadnud paljud öelda, kas saavad tööle tulla (võib olla tervis paha). Olid ju paljud kolhoosi astujad vanemad inimesed (noored läksid mujale tööle). Ühistöö laabus üldiselt hästi, tükitöö puhul selgusid eesrindlased (rukkivihkude sidumine, kapsaistutamine, kuhjategemine). Mõnikord aga töötati põhimõttel “Mõisa köis - las lohiseb”. Brigadirid võistlesid omavahel, kel tööd kiiremini valmis saavad, aga üks brigadiridest hakkas teistele “kaikaid kodarasse loopima”: peitis ära “muti”, et teine brigaad ei saaks kartuleid mullata, viis teise brigaadi viljaväravad endale, saatis mehe teise brigaadi laudast sõnnikut vedama jms.
Üldiselt sai väike Koksvere kolhoos oma töödega toime ja raskused tulid hiljem, kui kolhoose hakati liitma ja loodi masintraktorijaam: 1951 liideti 4 väikest kolhoosi Karl Marxi nimeliseks kolhoosiks. 1953 a. liideti see “Esimese Mai “ kolhoosiga. 1960.a. sai kahest majandist “Tuleviku” kolhoos, mida hakkas juhtima Einar Piilman. 1963.a. jälle kahe naabermajandi liitmisest sai Võhma kolhoos, millega liideti 1977a. Kõo kolhoos ja praegugi on kolhoos suuremaid ühismajandeid rajoonis.